Eckhart Tolle räägib meditatsioonist
(Meditation – Eckhart Tolle)
Tõlge videost:

Eckhart Tolle: Tore on olla siin ja praegu. Ekraanil siin minu ees on kirjas, kuigi ma ei hakka sealt midagi lugema… Praeguse hetke jõud. Meditatsioon, seda peaksin teiega siin tegema. See ei ole selline meditatsioon, kus pead istuma vaikselt. Iga sellise meditatsiooni ajal hakkab keegi ringi vaatama. Nii ei saa pidevalt istuda, aga praegune hetk on pidev. Praeguse hetke meditatsioon on natuke teistsugune. Praegune hetk on imeline asi. Seda tavaliselt ei märgata. See imeline asi… kutsun seda asjaks, aga see pole asi. Sinu elu kõige imelisem asi, enamustele normaalse teadvusega tasemel inimestele. Normaalne tähendab mingil määral või väga peast segane. Normaalse teadvuse juures ei märgata tavaliselt praegust hetke. Harjumuselt, alateadlikult on inimesed tingitud mitte märkama kõige tähtsamat asja, mis kunagi on. Sest kogu sinu elu koosneb praegusest hetkest. Midagi muud pole kunagi eksisteerinud.

Kõik juhtub praeguses hetkes ja kui midagi meenutate, siis ka see on praegune hetk. Kui mõtlete tulevikust, mis muidugi ei jõua kunagi kätte kui tulevik, see saab saabuda vaid praeguse hetkena. Inimesed aga elavad nii nagu oleks praegune hetk midagi halba. Või takistusena, või neile lihtsalt ei meeldi see. Mõned inimesed elavad harjumusest, kus neile ei meeldi praegune hetk. Ja see on nende normaalne teadvuse seisund.

Mõnikord on see peidus. Kui muutud praegusest hetkest teadlikuks ja mõnikord mõistetakse, kui sellest räägin… teie muidugi teate seda juba, aga juhul kui keegi kuuleb seda, kes veel ei tea… Kui mõistad, et see on ainuke asi, mis üldse eksisteerib, et sinu kogu elu koosneb praegusest hetkest. See saab toimuda ainult praeguses hetkes. Iga emotsioon, tunne, kogemus, mida tunned, see kõik toimub praeguses hetkes. Enamuste jaoks on praegune hetk abstraktne ja mitte piisavalt huvitav.

Vaatame, mis see siis tähendab ja muudame selle meditatsiooniks. Kutsume tänast meditatsiooni teekonnaks praegusesse hetkesse. Kui rääkida tavaliselt praegusest hetkest, siis seostatakse seda esimese asjaga, mis ilmub sinu vaatevälja ja selleks on sinu ümbruskond. See on juba hea samm praegusesse hetke, see on esimene oluline samm, et sa muutuks teadlikuks sellest, mis on sinu ümber. Ükskõik, kus sa oled ja mis sinu ümber toimub. Sellest muutud teadlikuks kui pöörad tähelepanu oma meeltele. Sest tänu meeltele muutud sa teadlikuks enda ümbruskonnast. See hõlmab nägemist, kuulmist ja ka teisi meeli. Peamised on nägemine ja kuulmine.

Praegusesse hetke minekul märkame koheselt enda ümbruskonda. See on esimene samm hetkesse minekul. Seda tehes… kohe ka teeme seda. Me mitte ei praktiseeri lihtsalt hetkes olekut vaid märkame enda ümbruskonda. See pole mingi praktika ja see pole ka mingi tegevus. Tekib lihtsalt teadlikkus ruumist, siin olevatest inimestest, mehest toolis, rääkimine, valgustus, ilus lavadekoratsioon ja see kõik on praeguses hetkes. Sa teadvustad seda, mis on.

Teadvustades lähed sa ka natuke sügavamale ja väärtustad seda, mis on. Seda, mida sa varem ei märganud. See on juba väga imeline asi. On ka inimesi, kes ei ole valmis minema sügavamale ja ka see on väga okei. On juba piisav kui lähed kaks sammu praegusse hetke. Kutsume neid sammudeks, inimestele meeldib see. Samm üks – sa muutud ümbruskonnast teadlikuks. Samm kaks – sa teadvustad ja teadvustamisega tuleb hea tunne, sellest, kuidas elu sinu ümber on tekkinud. Kõiges on elukust. Isegi suurlinna keskel. Võid küll eelistada randa, metsa või mägesid, aga elukus on ka linnas. Kogu see liikumine linnas on elu manifestatsioon.

Elu manifesteerib ennast kui inimesed, kes sõidavad ringi autodega, majad, müra ja nii edasi. Selles on midagi, mis on ka okei. See on elu märkamine. Ning sellele järgneb väärtustamine. Võid näha midagi, mida enne ei osanud väärtustada. Näiteks taevas. Kui tihti te märkate taevast? Ja vaatate, et wowww Ja see on ilus asi. Isegi pilvine taevas, kus valgus kiirgab läbi pilvede. Märkate ka seda, mida mina kutsun praeguse hetke pealmiseks kihiks, need on tuntavad meeled, mis näitavad teile maailma. Seda tehes tekib juba nihe teadvuses, sest nüüd te ei mõtle enam nii palju. Te ei saa tunda meeli, kui vaatate taevast, puud, lille või tänavat ja samal ajal mõelda. Selleks peate oleme täiega kohal. Teadvusena.

Näiteks nüüd. Teadvustate täielikult selle ruumi sisu ja see on imeilus. Ja siis lähete veel sügavamale. Järgmine samm viib sind sügavamale. Siis võite endalt küsida: Mida on veel praeguses hetkes, peale selle, mida räägivad mulle meeled? Mis veel? Kas see ongi praegune hetk? Mis ilmneb praeguses hetkes? Ei. See ilmneb praeguses hetkes, aga see ei ole praegune hetk. Muutuda teadlikuks praegusest hetkest ja meeltega tunnetamine on oluline samm. Paljudel inimestel puudub ühendus enda ümbrusega. Nad ei ole kunagi seal, kus nad on. Nad on enda mõtete jadas kinni. Omavad piisavalt teadlikkust, et mitte komistada kuhugi otsa. Aga see maksimum, mida nad annavad. Et nad saaks liikuda tänaval jne. Aga enamus nende tähelepanust on mõtetel. Mõtte voos. Millest enamus on kasutu. Ja enamus on sellest ka negatiivne. Kriitiline ja virisev. Mingi mure selle ja tollega. Mõeldakse ebameeldivast inimesest, keda eile kohati või isegi 10 aastat tagasi või mis võib minna valesti homme või täna õhtul. Teadvus uhatakse üle mõtlemisega. Ja see mõtlemise voog haarab lausa inimestest, see tõmbab sind kaasa.

Ja seda kõike võimendavad tänapäeva tehnikavidinad, nendest räägime hiljem. See kompulsiivne mõtlemise haare… need kerkivad üksteise haaval sinu pähe ja sa hakkad ennast nendega identifitseerima. Ja seda võimendavad need tehnikavidinad, mis tõmbavad pidevalt sinu tähelepanu. “Vaata seda, see on tähtis.” Uus e-kiri tuli… pead vaatama. Uus sõnum… “See on vist tähtis…” Keegi tegi postituse facebookis…. peab vaatama Ja siis näed pilti õhtusöögist. Siis muidugi pead kohe vastama… „Lahe värk.“ See tõmbabki pidevalt eemale sinu tähelepanu, olukord oli halb juba enne tehnoloogia tulekut, aga nüüd on see võimendatud. Üha rohkem asju sinu peas. Ja sa upud nendesse. Ja ma ei mõtle füüsilisi asju, kuigi ka nendesse saab uppuda, aga inimesed upuvad mentaalsetesse asjadesse. Üks mõte, sõnum, postitus üksteise järel, üks halb mälestus või mõte üksteise järel, üks pidev virisemine sellest, mida keegi ei teinud ja pidi tegema. Sellele ei tulegi lõppu ja nii ei märkagi me praegust hetke. Sinu tähelepanu lämmatatakse pideva ja kasutu mõtte poolt.

Kujutage ette, et elate nii 10-20-30-40 aastat. Kuidas see sinu teadvusele mõjub ja sinule kui isiksusele. Milline inimene kasvab sellisest teadvusest välja? Nende teadvus on pidevalt ärevil, vihane või mis iganes on muud. Pideva vajadusega, millegi uue järgi, kunagi ei ole piisavalt. Tahtsin teile lihtsalt näidata, millest me siin väljume. Väike tutvustus normaalsest seisundist. Nüüd lähme aga tagasi hetkesse.

Ja kui hakkate tundma enda meeli, siis teie tähelepanelikkus… Ärge mõelge tähelepanelikkusest kui kontseptuaalsest asjast. Tähelepanelikkust saad tunda vaid siis kui koged tähelepanelikku seisundit. Tähelepanelikku seisundit ei saa kontseptuaalselt mõista. Ütleks, et me kõik siin teame ja saame kinnitada enda kogemuse järgi ning teha vahet sellel, kui identifitseerid ennast enda mõtetega, selle pideva kompulsiivse mõtlemisega ja tähelepaneliku seisundi vahel. See näeb välja selline… Sa ei pea nägema välja nagu mina…. Näitlikustan vaid seda. Tahan teile anda visuaalset pilti sellest.

Märkate ka seda, et…. muide. Siin on palju räägitud tähelepanelikkusest ja tahan teile öelda, et ma ei kasuta seda sõna ise. Ainult siis kui selgitan, miks seda ei kasuta. Sellel poile midagi viga, aga mina eelistan seda kutsuda hetkes olekuks. Seda sellepärast, et “mindfulness” viitab sellele, et su meel on täis. Ja seda me ei taha. Teie võite seda sõna muidugi kasutada, aga mina eelistan sõna hetkes olek. Seega tuleb esile kohalolek. Kui hakkad tajuma enda meeli, selleks peab olema vähem mõtlemist ja rohkem hetkes olekut.

Meelte taju tõusuga langeb mõtlemine. Ärge kuulake ainult minu sõnu vaid te saate ise kinnitust sellest nihkest, kui lõpetate mõtlemise ning pöörate tähelepanu praegusele hetkele. Vähene mõtlemine, sest sa ei saa olla täielikult teadlik ja samas mõelda. Järgmine samm praegusesse hetkesse, on see kui tunned peale enda meelte ka lihtsat, kuid ilusat fakti, et sa oled elus. See tuleb loomulikult peale seda kui vaibub mõtlemine ja alles jääb tähelepanelikkus ning siis märkame, et kogu sinu keha on elus. See on õrn, aga sa tunned, et sinu kätes, jalgades ja kehas on elu.

Sellest võib saada sinu hetkes oleku kogemuse osa. Nüüd oled sa… seda võime kutsuda “sisemiselt hetkes” ja hetkes ka väliselt. Saad tunnetada enda elukust. Kui seda ei tunne, siis küsi endalt… siin võib olla inimesi, kes ei tunne enda sisemist keha. Hoidke enda käsi enda ees, sulgege silmad ja küsige endalt: Kuidas tunda enda käsi ilma neid puudutamata ja vaatamata? See on naljaks küsimus. Kuidas tunda enda käsi ilma neid puudutamata ja vaatamata? Ja sel hetkel… Sa ei saa sellele kontseptuaalset vastust, sa saad seda vastust kogeda kui hakkad tundma elukust enda käes. Ja sinu tähelepanu liigub eemale mõtlemisest ning liigub sinu kätesse. Samamoodi saad tunda ka samaaegselt enda jalgu. Saad tunda kogu enda keha, kui peenet energiavälja.

See on imeline hetk. Nii kinnitad sa ennast praegusesse hetke. Ja sa oled hetkes, nii enda sees kui ka väljas. Kehas olekut nimetan ma ankruks, mis aitab olla hetkes. Sest egoistlik ja alateadlik meel on väga kaval ja kui sa ei… eriti siis kui sa alles harjutad hetkes olekut. Kui sul ei ole hetkes olekuks ankrut, siis tuleb meel väga kiirelt sind mõttega segama. See mõte võib olla ükskõik mis, aga see väidab, et on väga oluline. See ütleb sulle: “Järgne mulle! Sa pead sellest mõtlema, sellel on vaja sinu kohest tähelepanu.” Kell 3 öösel voodis. See mõte võib minna üle teisteks mõteteks. Ärevateks ja kahetsevateks mõteteks… „Mis siis kui…. mis mu elust küll saab… Pean enda elu üle mõtlema. Mu kogu elu on jama, mida ma olen saavutanud…. Mis on üldse mu elu.“

See mida kutsud eluks on mentaalne konstrukt ja nii magamegi maha praeguses hetkes oleva elu. Peamegi mõistma, et meie mõtted on väga hüpnotiseerivad ning need haaravad su tähelepanu kui sa ei tea, mida see teeb. Kui seda aga tead, siis saad sellele vastu hakata. Muutud teadlikuks, et uus mõte tahab sisse tulla ja siis kui tekib teadlikkus, siis sa ei pea mõttele enam järgnema. Lased selle lihstalt peast läbi ja see ongi läinud. Saad öelda, et oled valinud hoida tähelepanu kehas, sa ei pea isegi seda välja ütlema. Tead, et selline on sinu valik. Ja nii sa pääsedki unetust ööst. Seda tehes teedki imelist meditatsiooni. Ja sa ei pea küsima, et see hetk peaks olema teistsugune kui see on. Tunned enda elukust ja energiavälja, see ongi sinu elu. Ja praegune hetk, selle elukus.

Ja nüüd saame minna veel sügavamale. Tunnete tajumine, väärtustamine, keha energiavälja tunnetamine, kõik need asjad kerkivad esile praeguses hetkes ja kas oled midagi märkamata jätnud? Mis teeb praeguse hetke tervikuks? Selleks on… tunnete tajumine, tunded ja isegi mõtted, mis tulevad ja lähevad. Sa ei pea neid järgima, aga need tulevad ja lähevad. Ja siis on veel mõtete vaheline hetk. See on väga tähtis.

Avastada endas selline asi nagu kahe mõtte vaheline vahe. Enam ei ole pidev mõttete voog. Ja sa muutud teadlikuks sellest vahest. Selle tunnetamine on väga võimas ja hea. Tunned endas tõelist… muutud endaks. Mitte sina, kes on mingi lugu, mitte sina, keda identifitseerid kui enda mineviku lugu. Vaid keegi, kes on üle sinu minevikust, midagi, mis ületab kõike, mis kerkib esile läbi sinu tunnetavate meelte. See ongi kõige sügavamal praeguses hetkes. See, mis võimaldab sul olla teadlik enda meeltest. See, mis võimaldab sul omada mõtet. See, mis võimaldab sul tunda enda keha. Seega on olemas midagi, mis ei ole mingi asi.

Võime seda kutsuda sinu praeguseks hetkeks/kohalolekuks. Või kutsume seda tähelepanelikkuse hetke, või kutsume seda teadvuseks. Sinu meditatsiooni kõige imelisem hetk on see kui avastad iseenda, mitte kui isikuna, kellel on piiratud ajalugu, ka see eksisteerib mingis dimensioonis, aga sinus on olemas ka sügavam dimensioon. Kus juhtus, mis iganes isiksusega, halb või hea, see ületatakse ja see muutub tähtsusetuks. Sügavam mõistmine enda olemisest. Kui mõistad, et see, mis võimaldab sul tajuda, mõelda, tunda emotsioone, see on fakt sellest, et sinus on osa praegusest hetkest. Tänu sellele kohalolekule tajud seda ruumi, tänu sellele tuleb sulle mõte pähe ja ka lahkub.

Kui on liiga palju mõtteid ja ei teki seda vahet, siis see kohalolek ummistatakse. See on olemas, aga sa ei näe seda nagu sa ei näe ka pilves ilmaga päikest. See tuleb küll läbi, aga sa ei tea seda. Näed ainult pilvi. Ja see on tõsi enamus inimeste jaoks. Teavad vaid asju enda peas. Kogu enesepilt tuleneb peas olevatest asjadest. Jube saatus. Aga keegi ei ütle meile, et see on jube. Seda peetakse normaalseks. Kui sünnid vaimuhaiglas, siis sa ei tea, et kõik on hullud, sest kõik su ümber on hullud. Me lähme kaugemale kui… Esile kerkib võime astuda teise teadvuse tasemesse. Seda mitte ainult mingis maditatsiooni harjutuses vaid tuues see enda ellu. Lähme nüüd selle juurde tagasi.

Teadlikkus, et sa oled teadlik. See kõlab natuke naljakalt. Kas saad olla praegu teadlik sellest, et kõik, mida tajud, mõtled või tunned, saavad olla juba olemas, sest sina oled ruum, mis sisaldab neid. Sina oled teadlikkus, kus see esile tuleb. Teine küsimus, mis suunab sind selle sisemise reaalsuse poole on: Mis tunne, on olla sina? Ilma, et sa hakkaks midagi mäletama. Olla sina praeguses hetkes. Ärge hakake oma lugu meenutama. See lugu on meele koostatud. Mis tunne on olla sina. Sellele ei ole kontseptuaalset vastust. Sest ma küsin teatud kogemuse või realisatsiooni kohta. See, mis toimub praeguses hetkes. Mis on sinu olemus? Kas saad tunnetada iseenda kohalolekut? Kui küsin sinu, siis see on vale, sest sa ei saa seda omada. Aga pööra hetkel sellele tähelepanu.

Kas saad tunnetada enda praeguse hetke olemust, seda, kes sa oled. Sellel puudub vorm. See on puhas ruumiline teadlikkus. Imeline ontunda ennast kui ruumilist teadlikkust. See vabastab sind uskumusest, et sa oled enda minevik. Sest sinu isiklik minevik ei ole väga vahva. Minu oma ei ole seda. See oleks jube, kui ma arvaks, et olen enda isiklik minevik. Mõte on kerkida kõrgemale kui enda isiklik minevik. Minu isiklik minevik ei näita mulle seda imelist asja.

Tuleb märgata enda suhteliselt tähtsusetut minevikku. Sinu enda hetkeline olek… Mõnele sobib üks mõiste paremini kui teine, sellepärast kasutangi erinevaid mõisteid, et saaksite endalt küsida… või mina saan teilt küsida… Kas saad olla teadlik sellest, et sa oled hetkel teadlik? Kas saad olla teadlik, et oled teadlik? See kõlab dualistlikult, kuna kasutan kõnekeelt. See kui oled teadlik ei tähenda, et näen ennast nii: Siin olen mina ja nüüd ma näen ja olen teadlik enda teadvusest. Subjekt ja objekt. Nii ei saa olla teadlik teadvusest.

Teadvusest saad olla vaid teadlik kui sina ise. Igavese subjektina. Sinu teadvus ei saa kunagi muutuda objektiks teadvuses. Kõik muu on objektid teadvuses. Aga sa ei saa olla teadlik teadvusest kui objektist, sest teadvus oledki sina. Sinu olemus. See sinu olemus ongi praeguse hetke olemus. Kui lähme sügavaima praeguse hetke juurde, siis seal sa avastad ennast. Enda olemuse. Sinu olemus, mis on ruumiline teadvus, seda ei saa eraldada praeguse hetke olemusest. Kui lähed sügavale pragusesse hetke, mis on vertikaalne dimensioon. Enamus elu paikneb horisontaalsel dimensioonil, minevik ja tulevik. Ma pean tegema seda, et jõuda sinna… Horisontaalset dimensiooni seostatakse asjadega sinu peas ja see hoiabki sind lõksus. Ja kui sa oled hetkes… Horisontaalne dimensioon on asjad sinu peas ja vertikaalne on praegune hetk. See viib sind sügavamale hetkesse. Ja hetke, kus sa avastad, et praeguse hetke olemus ongi lõpuks see, kes oled sina.

See on väga vabastav realisatsioon. Sest see vabastab sind valest enesepildist. Kui sa ei avasta enda olemust, siis veedad kogu oma elu enda vale enesepildi järgi. Kutsun seda egoks. See vale enesepilt tuleneb meele tegevustest ja emotsioonidest. Ja kuna sa identifitseerid ennast meelega, siis ego tulenebki kindlatest korduvatest harjumustest ja mõttemustritest. Ja sellele lisanduvad emotsionaalsed mustrid. See pundar alateadlike ja kompulsiivsete mõttemustritega, koos reaktsiooniliste ning emotsionaalsete mustritega, see pundar,  inimeste jaoks, kes ei tea enda sügavamat olemust, seda kutsutakse isikuks.

Pundar korduvatest mõtetest, mis räägivad sulle su lugu. Ja sina räägid seda edasi teistele. “Tahate ma räägin teile enda loo…” “Arvad, et oled kannatunaud? Las ma räägin sulle enda loo…” “Sinu kannatused ei ole midagi minu omadega võrreldes.” Tuleb meelde ütlus, mida ütles isa kui keegi enda valust kurtis. “Sul valutab midagi? Ma kannatan juba aastaid valu, ma isegi ei räägi sellest enam.” Sedasi võime asju pidevalt võimendada, aga see kõik on vale enesepilt. Oled kinni selles, mida Buddha kutsus “mõtteliseks endaks.” Sina, millel puudub reaalsus.

Buddha ütles, et pole olemas sellist asja nagu sinaise. Sinaise – seda pole pühatekstides. Enese reaalsusetus. See on meele loodud olend. Buddha üks õpetustest õpetab meile tühjust. Mida see meile meenutab? Ruumikat tähelepanelikkust. Praegust hetke. Vormitu tühjus. Jeesusel oli sama sõnum. “Taevakuningriik ei tule märkidega, mida saab tajuda.” Mida see tähendab? Sa ei saa öelda, et vaata, siin see on. Miks ei saa nii öelda? Sest sina oledki see. See ei saa olla objekt sinu teadvuses, sest see on teadvus ise.

Inimesed on Jeesuse sõnumit korrutanud üle 2000 aasta ja kas keegi on seda ka mõistnud? Väga vähesed, võib-olla paar buddisti. See ongi elu saladus ja see on nii lihtne. Teada, kes sa oled. Tea, kes sa oled peale enda pealmise enda. See ei tähenda, et sa pead unustama enda mineviku, ilmselgelt jääb sulle enda minevik meelde. See on okei. Aga sa ei ole enam kinni selles personaalses enesepildis. Nii on väga kurnav elada. See kardab pidavalt asju… ning identifitseerib ennast asjadega, kunagi ei tunda ennast tervikuna, kunagi ei olda rahul ja alati tahetakse enamat. Jube viis elamiseks.

Ületame seda ja see ongi nihe teadvuses. Kuitood selle enda igapäevaellu, selle ruumika tähelepanelikkuse. Enese teadlikuse kui ruumikas teadvus. Võime seda kutsuda ka vaikuseks. On olemas vaikus. Isegi rääkides saad tunda selle all olevat praegust hetke. Pealt vaadates sa räägid, kuulad, teed asju ja tagataustal on ruumikas tähelepanelikkus. Teiste sõnadega: sa tunnetad enda kohalolekut. See ei ole muidugi sinu oma, sest see on üks universumi kohalolek.

Olete võib-olla märganud, et ma ei kasuta sõna Jumal. Jumalaga tekib meile pähe koheselt teatud kontsept. Ka Buddha vältis seda ja kui temalt küsiti: “Miks sa kunagi Jumalast ei räägi, kas ta on olemas?” See on ka ühtlasi meie meditatsiooni lõpp. Buddha vastas vastavalt pühakirjadele. Kui küsiti Jumala olemasolust, siis Buddha säilitas ülla vaikuse. See ongi vastus. Aitäh.