fbpx
kvantum.ee | Dr. Joe Dispenza – Inspireeritud lapsed | 28:52
15684
post-template-default,single,single-post,postid-15684,single-format-standard,woocommerce-no-js,mega-menu-top-navigation,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-title-hidden,columns-3,qode-theme-ver-17.0,qode-theme-bridge,disabled_footer_bottom,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.5,vc_responsive

Dr. Joe Dispenza – Inspireeritud lapsed | 28:52

 

Dr. Joe Dispenza – Inspireeritud lapsed
Tõlge videost:

 

Dr. Joe Dispenza: Minul on kolm last ja mul on olnud au kasvatada neid viimased 23 aastat. Olen enda lapsi kasvatanud läbi huvi nende potentsiaali vastu. Räägin teile täna, kuidas meist saavad need, kes me oleme ja kuidas saame jätta püsivaid jälgi enda lastesse, seda kuni täiskasvanueani välja.

Nagu Zoe enne rääkis… Teaduslikult on nüüdseks tõestatud, et munandites olev sperma kogub infot mõlemalt osapoolelt juba minuteid ja tunde enne eostamist. Ja emotsioonid, mida mõlemad vanemad kogevad, jätavad esimese geneetilise jälje. Kui vanemad kogevad sel ajal raskusi, stressi emotsioone… see, mis loob viha, ärritust, hinnanguid, hirmu, kannatusi, lootusetust, jõuetust, kutsun neid muudetud teadvuse seisunditeks, aga psühholoogia kutsub neid normaalseks teadvuse seisunditeks. Kui elame stressihormoonidega, siis see jätab esimese geneetilise jälje, sest laps peab olema valmis sarnasteks välikeskkonna tingimusteks, mida mõlemad vanemad sel hetkel läbi elavad. Kas mõistate? Kogedes keskkonda ja keskkonnast saadud kogemuse tulemus on emotsioon. Emotsioon salvestatakse haploidrakku, munas olev sperma. Ja seda kutsutakse genoomiliseks äramärkimiseks.

See, mis on eostatud kehadega ka sünnib kehana. See, mis on eostatud vaimselt see ka sünnib vaimuna. Iidsete traditsioonide järgi… nii põlismaalased Ameerikas kui ka mujal maailmas, mõistsid seda põhimõtet. Nad eraldasid mõlemad vanemad üksteisest enne vahekorda, mitte selle pärast, et suurendada nende iha üksteise vastu, vaid sellepärast, et neil mõlemal oleks ühine ja tugev nägemus sellest, mida tahetakse hõimu jaoks luua. Hakati vaatama piiravaid emotsioone. Emotsioone, mis tekitasid neile segadust või viha, ning nad vabanesid nendest. Neid hoiti hõimust niikaua eemal, kui nad hakkasid tundma kõrgendatud emotsioone. Emotsioonid nagu armastus ja tänulikkus ning nad ütlesid, et tahavad hõimule parimat, sest neile meeldiks kui võimu ülem, küla tark, hõimu meditsiini mees või et keegi juhiks hõimu edasi. Ja armastusega eostamise ajal tegid nad seda kavatsusega luua liik, mis tagab hea evolutsiooni. Kui paljud sellest aru said? Jah, okei…

Eostamise käigus ei olnud: üks plus üks võrdub kaks, nii töötavad stressis olevad emotsioonid. See oli hoopis: kaks on üks. See andmine ja armastuse vastu võtmine andis emakas arenevale lapsele hea ja tervisliku geneetilise jälje. Ja see aeg, kui laps hakkab munasarjas arenema… teaduslik fakt on ka see, et ema vere voolamine on lootega pidevas ühenduses ja kui ema kogeb väliskeskkonna tingimusi, kui ta kogeb jällegi stressihormoone… siis need stressihormoonid hakkavad mõjutama lapse füüsilist struktuuri.

Teaduslikult on tõestatud ka see, et lapsed, kes kogevad stressi, olgu see vaesus, hirm või vaenulikkus, nad sünnivad väiksema peaga, väikesema otsmikusagariga, suurema neerupealsetega ja nõrgema immuunsüsteemiga. Sest jällegi… emapoolsed emotsioonid, mõtted ja kombed, need jätkavad geeni äramärkimist, sest need valmistavad last ette samadeks keskkonna tingimusteks, mida ema hetkel kogeb, et lapsel oleksid paremad ellujäämise võimalused. Kas tundub loogiline?

Kui eos on jõudnud emakasse, siis järgmiseks on muidugi sündimine. Suur kogus uurimusi näitab, et on kaks võimalust, kas kerge või sunnitud sünnitus. See toimub keskkonnas, kus laps saab tulla ilmale kergelt või see on külm, tundetu ja järsk.

Mäletan kui minu kaks vanemat last sündisid… kolisin siis läänerannikule ühendriikides ja hakkasin lugema raamatuid loomulikust sünnitusest ja tahtsin teha vette sünnitust. Selleks on vaja ainult ämmaemandat, et saaksin lapse sünni lõpuni viia. Tegin lugematu arvu vestluseid erinevate ämmaemandatega, umbes 23 aastat tagasi ja kõik pidasid mind vette sünnituse idee pärast segaseks. Ja ikkagi sündiid minu kaks last vees ja võin teile öelda, et kui laps jõudis sooja vette, siis see oli imeline kogemus. Minu 23 aastane tütar tuli ilmale endiselt loor silme ees. Hoidsin nabanööri ja ta hõljus vees ning lasin tal vees kohaneda ja siis keerasin ta ümber ning tõstsin ta veest välja. Ta on tänu sellele ka tänaseni hästi kosmiline laps. Sünd siia maailma, tuleks teha graatsiliselt ja olemise seisundis, ning keskkond peaks toetama seda üleminekut.

Teame ka seda, et kogeme kolme tüüpi stressi. Füüsiline stress: trauma, vigastused, õnnetused. Keemiline stress: veresuhkru tase, gripp, bakterid, viirused, raskemetallid, pestitsiidid, saaste, hormoonid. Ja meil on ka emotsionaalne stress. Stress esineb siis kui su keha ei ole homöostaasis ja ka siis kui su keha ei ole tasakaalus. Seega on loogiline, et enne sündi, kui ema on lapseootel, siis sel ajal peaks olema kõik need kolm asja korras. Nii füüsiliselt, keemiliselt kui ka emotsionaalselt.

On ka teaduslik fakt, et emad, kes on sellises seisus, kus kogetakse hoolivust ja armastust, et nende toitumine on korras ka sellest on suur hulk uurimusi… kui nende eest kantakse hoolt, teevad joogat, hingavad, hoiavad ennast, need emad sünnitavad palju kergemini. Peale sünnitust toimub imeline tants üleskasvatuse ja looduse vahel. Teame ka seda, et kui laps sünnib, siis tal on teatud geneetilised omadused, sest nad pärivad vanematelt lisaks füüsilistele omadustele ka teatud emotsionaalsed harjumused. Ja kas pole mitte irooniline, et neid kasvatavad samad vanemad, kellel on samad emotsionaalsed omadused ja seda tugevdab nende keskkond. Kas mõistate?

Laste ajulaine mustrid on väga unikaalsed, sest esimese 6 aasta jooksul on need ajulaine mustrid nii aeglased, et nad töötavad alateadlikult. Ja lapsed õpivad läbi enda alateadvuse,, sest kõik, mida neile räägite esimese 6-7 eluaasta jooksul, nad võtavad seda kui tõde. Sest neil puudub analüütiline pool, mis protsessiks teie juttu. On fakt, et kogu nende tähelepanu on suunatud sisemaailma. Nad märkavad muutusi enda sees ja kui nad tunnevad sisemiselt teisiti, siis see annab signaali ajule ja nad hakkavad vaatama, mis või kes seda põhjustas. See protsess loob mälestuse ja selle pidev kordamine loob harjumused ja käitumismustrid. Kas mõistate?

Sinu lapsed omavad teatud tüüpi neorone, mis on mind alati paelunud, neid kutsutakse peegelneuroniteks. Kas teate, mis need on? Need on empaatia neuronid. See tähendab, et nad peegeldavad seda, mida sina teed, rohkem kui seda, mida ütled. Kas last toites olete märganud, et lusikaga toites avate ka enda suu? Teete seda alateadlikult, sest tahate, et nad teid peegeldaks. Kui lõvi õpetab enda kutsikatele jahtimist, siis ta ei ütle, et teie kaks minge sinna ja teie kaks minge sealt ning mina ründan keskelt. Ta ütleb, et vaadake, mida ma teen.

Peegelneuronid hakkavadki nii salvestama neroloogilist riistvara. Sest kui lapsed jälgivad teie tegemisi, siis nad lülitavad sisse samad närviühendused ajus nagu nad teeks seda päriselt. See hakkab aju sätestama ning see loob neurodarvinismi, mis tähendab, et aju hakkab muutma ja kujundama närviühendusi harjumusteks. See on esimene samm plastilisuse poole. Kui paljud veel aru saavad?

Aastatel 6-12 koguvad hoogu ajulained ja need hakkavad töötama alfa ajulaine mustril. Vastavalt uuringutele on Aafa ajulained aeg, kus lapsed usuvad ettekujutlevat maailma rohkem kui pärismaailma. Ehk, sisemaailm on reaalsem kui väline. Kui ütled, et laps käituks nagu jänes või printsess, hommikul kella 9 ajal ja õhtul kell 7 käituvad nad endiselt nagu jänesed ja printsessid. Kas on nii? Seda sellepärast, et ettekujutlev sisemaailm ja ajulaine mustrid on see, kus aju hakkab suhtlema kognitiivselt välismaailmaga.

Rudolf Steiner, see kes lõi Waldorfi kooli… tema huviks oli selle alfa ajulaine aja pikendamine. Ka minu lapsed käisid Waldorfi koolis, sest tahtsin, et nad oleks niikaua kui võimalik sellel alfa ajulainel. Minu pojad läksid alfa ajulainelt üle kuskil 8-9 aastaselt ja minu tütar oli alfa ajulainel kuni 19 aastaseni. Alfa tasemel hakkad sa vaikselt siduma välist- ja sisemaailma. Sel hetkel kui ajulained hakkavad kiirenema ja laps hakkab mõistma välismaailma iseärasusi ja kui ta puutub kokku välismaailmaga, kui lüüakse ära põlv või pannakse näppu pistikusse ja tuntakse valu ning hakatakse läbi erinevate meelte uurima, mis seda kogemust põhjustas. Meeled hakkavad läbi selle kirjutama ajus uusi närviühendusi.

Peale mõnda juhtumit, nutab laps ennast välja, teda hoitakse ja toidetakse ning ta seostab nutmise toitmisega. Iga kord kui tunneb nälga, hakkab ta nutma ja siis saab süüa. Nii õpib ta ära positiivseid ja negatiivseid seoseid, mis loovad omakorda harjumusi ja käitumismustreid. Aga kuskil 10 aasta vanuselt… 7-10, hakkab välja kujunema analüütiline meel. Selle kujunemise ajal hakkab ta mõistma välismaailma iseärasusi. Järsku saavad nad aru, et isa ei olegi nii lahe kui nad arvasid. Hakkavad kahtlema jõuluvana olemasolust.

Rääkisin sellest ka eelmisel üritusel… Minu 23 aastane laps on insener, saab kohe magistrikraadi ning ta on väga matemaatiline. Ta tuli minu jutule kuskil 9 aastaselt ja ütles: “Ma olen siin arvutanud ja ma tean, et planeedil elab 6,2 miljardit inimest…” Seda 9 aastaselt. “Tean, et kõik ei usu Jeesuse ja Jõuluvana usku ja tean, et maailmas on kuskil 1 miljard last, ning kahtlen, et Jõuluvana nende kõigi juurde jõuab, sest arvutasin ajakulu ja see on võimatu.” Küsisin vastu: Kas arvestasid ka seda, et paljudes peredes on rohkem kui üks laps? Ta küsis selliste perede keskmist laste arvu. Küsisin, kas ta mõtleb ühendriikide keskmist või maailma. Vastas, et maailma. Andsin vastuseks kolm. Selle peale kadus ta tuppa ja tuli kuskil 30 minuti pärast tagasi ja ütles: “Arvutused ütlevad, et Jõuluvana ei jõua kõikidesse kodudesse, isegi kui ta viidab 10 minutit pere peale.” Ta selgitas seda põhjalikult. Küsisin, kas ta arvestas ka sellega, et Maa pöörleb. Ta ei mõistnud seda kohe. Võtsin palli ja taskulambi ning näitasin, et taskulamp on päike ja pall on maakera ja kui sa palli pöörad, siis selle tagumine pool, seda kutsutakse ööks. Vari on öö. Ja kui Jõuluvana läheb kaasa maa pöördega, siis on tal ka rohkem aega. Selle peale ta vaatas mind minut ja küsis: “Kui kiiresti maa pöörleb?“ Vastasin, et 42 000 km tunnis. Ta vastas: “Isa, Jõuluvana ei ole olemas.” Nõustusin ja ütlesin, et ta sellest enda vennale ja õele ei räägiks.

Nad hakkavad tõlgendama väliskeskkonda, sest nende analüütiline meel hakkab arenema. See kriitiline ja analüütiline meel hakkab eraldama alateadliku meelt teadlikust meelest. Alateadvus sisaldab kõiki neid positiivseid ja negatiivseid seoseid, mis tekitavad harjumusi ja see on 95% meist, ajaks kui jõuame täiskasvanuikka. Teadlik meel on vaid 5% kogu meelest ja see koosneb loogikast ning mõtlemisvõimest ning annab aluse meie tahtele ja võimetele. Kui analüütiline meel lahutab üksteisest alateadliku ja teadliku meele, siis enamus uuringuid tõestab seda, et peale 7-10 eluaastat on lapse võime õppida keeli või arendada plastilisi muutuseid, aeglustumas. Sest nüüd on vaja neil saada üle sellest analüütilisest meelest.

Nüüd kui kasvame suuremaks ja puutume kokku väliskeskkonnaga ning reageerime elu rasketele katsumustele ning ajulained liiguvad nüüd beeta ajulaine mustrile. Beeta ajulaine on see, millega mind hetkel kuulate. Beeta on see kui väline maailm on reaalsem kui sisemine. Beetas on rõhk sinu tähelepanuvõimel jälgida välist keskkonda ja aju ülesanne on luua tasakaal sisemise ja väilise maailma vahel. Siis kui mõtestame välise ja sisemise maailma vahet, sellega areneb ja kujuneb aju. Seda siis tänu nende koostoimele. Seega saame öelda, et sinu isiksus on tagajärg sinu mõtetele, sellele kuidas käitud ja mida tunned. Ütlen enda lastele alati: Sinu isiksus loob sinu reaalsuse. Ja kui tahad enda elus midagi sügavamal tasemel muuta, siis selleks pead jälgima enda mõtteid, kas need on kasulikud sulle. Pead märkama enda käitumusharjumusi ja kas need on sind toetavad. Pead vaatama üle enda emotsioonid, mis on saanud osaks sinu identiteedist.

Lapsed hakkavad seda juba loomulikult mõistma, sest lastega kehtib üks reegel. Usukusin seda juba varakult. Kui anda neile faktid, siis nad saavad ise nendest reeglitest aru. Tänu peegelneuronite jälgivad teie lapsed tähelepanelikult rohkem seda, mida teed, kui ütled. Seega sa ei saa öelda lapsele: “Korista enda tuba ära!” Kui sul on endal tuba sassis. Kas mõistate? Sest nad vaatavad alateadlikult sinu tuba.

Tegin ükskord intervjuu ja seal taheti, et ma räägiks asjadest, mida ei tohiks teha. Ütlesin, et asi on väga lihtne. Küsisin, mida ta teeb esimesel lapse eluaastal. Alguses on väga armas ja tore, aga mis juhtub siis? Nad tõusevad püsti. Nad tõusevad ja sel ajal on nende aju väga neuroplastiline. Võtavad vaasi kätte ja mõtlevad, kuidas see tehtud on… ja näevad, et see sisaldab vett. Laps hakkab uudishimust kogema enda ümbruskonda. Tõmbab ja lõhub asju…. Mida teed sina? Ei… Ei… Teed seda terve aasta ja kui tahad, et ta paneks jalanõud jalga, siis mida tema ütleb? Ei… Peegelneuronid, see peegeldab käitumist.

Teame ka seda, et lapsed on tähelepanelikud tänu peegelneuronitele ja jälgivad rohkem seda, mida näevad, mitte seda, mida neile öeldakse. Usun ka seda, et lapse kasvatamine põhineb kahel asjal. Nendeks on armastus või logistika. Mure on kas armastuses või logistikas. Laste kasvatamisel hakkad mõistma, et pead panema piire, mis on mõistlikud ja nad peavad neid austama. Pead neid hoidma ja õpetama neile tegema vahet sellel, kui tehakse midagi, mis arendab neid või teevad nad midagi, mis teeb nende arengule kahju. Ja logistika on see: Kas pakkisid enda jalanõud kaasa? Kas võtsid pesapalli kindad kaasa? Mis juhtus, sa ei sidunud enda paelu kinni? Pead kotile järgi minema, kus on sinu kodutöö? See kõik on logistika. Peale 23 aastast kasvatamist sain aru, et kõik oleneb armastusest ja logistikast.

Usun ka seda, et lapsed õpivad peamiselt allegooria järgi. Kasutan seda põhimõtet enda noorte laste peal, kuna mõistan ajulaine mustreid. Leidsin, et see on väga oluline, kui lapsed reageerivad millelegi elus. Või kui nad on pahased ja neile ei meeldi midagi. Niikaua kui nad ei ole kuidagi vigastatud ja nad on mingil põhjusel ärritunud, siis minu ülesandeks oli nende emotsionaalse reaktsiooni lühendamine. Räägin seda enda loengutel ka täiskasvanutele. Kui te reageerite millelegi enda elus, siis sellest reaktsioonist luuakse kemikaale ja kui sa ei oska seda emotsionaalset reaktsiooni kontrollida ja lased sellel reaktsiooni seisundil jätkuda tunde või päevi, siis muutub see tujuks. Laps on tujukas, sest juhtus midagi, mis muutis neid emotsionaalselt. Kui nad õpivad, et see seisund võib edasi kesta nädalaid ja kuid, siis see muutub temperamendiks. Ja kui see seisund jääb püsima aastatakes, siis seda kutsutakse juba iseloomujooneks. Nende iseloomujooned kujunevad vastavalt elust tingitud emotsionaalsetele reaktsioonidele.

Kui jätta kõrvale draama ja väärkohtlemine ja need väga keerulised tingimused, mida teatud lapsed vahepeal kogevad.. Meie kui vanemate töö on õpetada neile oskust olla nii neuroplastiline, et nad saaksid lahti lasta emotsioonist ning asja rahulikult võtta. Kui paljud teist mõistavad? Teete neile suure teene, kui õpetate neile emotsioonidest lahti laskmist.

Selle tulemusena on mul ka teine seadus, mis ütleb: Ära proovi mitte kunagi teha lapsele midagi selgeks kui ta on emotsionaalne. Kas teie tahaksite emotsioonide möllus midagi arutada? Või tahate, et teid rahule jäetaks? Tahate olla rahus seni kuniks kemikaalid on mõju kaotanud. Muide, räägin ka sellist fakti enda lastele… Et need emotsionaalsest reageeringust põhjustatud stressihormoonid, need 30 erinevat keemilist ühendit, need kestavad 90 sekundit – 2 minutit. Ongi kõik. Kõik, mis on peale seda… Seda lapsed teesklevad.

Naine publikust: Kuidas neile seda lahtilaskmist õpetada?

Dr. Joe Dispenza: Mina andsin enda lastele midagi, millega nad saaksid seda mustrit murda. Meil oli batuut, elasime maal, kus oli ka hobuseid, meil on aed… Mustrit saate murda sellega, kui suunate nende tähelepanu millegi muu peale. Kas olete nõus, et maru hea oleks keskenduda sellises olukorras millelegi muule? Jah? Seda õpetame kui oskust või võimalust, mis arendab harjumust sellega toimetulekuks. Kuni tänaseni, kõik minu kolm last, lasevad asjadest päris loomulikult lahti. “Nooo jah, mis seal ikka.”

Kui minu lapsed reageerisid millelegi emotsionaalselt, siis leidsin, et nende jaoks on kasulik… Kui nad millelegi reageerisid, siis tahtsin, et nad mõistaksid, et alati on keegi või miski, mis neid jälgib. Kui sa näed last, kes ei ole tasakaalus ja kui neid ei ohusta midagi füüsiliselt, ning sa pöörduks nende poole ja lihtsalt vaataks neid. Lihtsalt vaataks neid. Nad märkavad, et sa vaatad neid ja siis muutuvad nad enda tegevusest teadlikuks. Kas olete nõus?

Emotsionaalse reaktsiooni ajal ei suhelnud ma nendega kunagi, niikaua kui nad muidugi viga ei saanud. Lasin neil selle emotsiooniga olla, aga põhiline on see, et ma ootasin õhtuni. Ronisin nendega voodisse ja siis räägiks neile endast. Räägiksin:  “Tead, ma töötan praegu ühe asjaga.” Olgu see siis emotsioon, viha või mis iganes. Avasin ennast enda lastele nii nagu ma räägiks mingi analüütikuga. Nii ausalt. Mis te arvate, mida mu lapsed tegid? Nad rääkisid mulle koheselt kui vihaseks nad täna said. Vastaksin: Ma tean, nägin sind. Ja ainuke tähtis asi, mida tahtsin, et nad mõistaksid… Kui nad mulle enda reageeringust rääkima hakkasid, siis ütlesin, et see mind ei huvita. Mind huvitab see, mida sa teeksid kui see juhtuks uuesti. Alateadvusesse pääseb kahel erineval viisil. Hommikul ärgates muutub sinu kehakeemia ja sa liigud deltalt teetale, siis alfale ja beetale kuni teadlikuseni. Melatoniinist saab seratoniin ja need neuroühendused ajavad sind püsti. Kui lähed õhtul aga magama, siis lähed sa beetalt alfale ja teetalt deltale. Lähed aina madalamale ja uks on lahti.

Ronin nendega voodisse, räägin endast, räägime nende päevast ja kui küsin, mida nad teeks teisiti kui see sama asi juhtuks homme. Nad räägiks, et teevad nii ja naa… Uuriks, kas tõesti: “Kui sa teed nii, siis juhtuks see, kas oled sellest teadlik?” “AAA sellele ma ei mõelnudki.” Ma aitaks neil luua uue strateegia, mis aitaks hakkama saada sarnase olukorraga. Uuringud neuroteaduses räägivad seda, et me saame paigaldada neuroloogilist riistvara, enne tegelikku kogemust. Mentaalselt harjutades muutub sinu aju, et peegeldada olukorda nagu see oleks juba juhtunud. Kas mõistate?

On piisavalt uuringuid, mis näitavad, et saame valmistada ette aju ja aju ei tee vahet välisel kogemusel ja sisemiselt toimuval kogemusel. Peale tervikliku mudelini jõudmist, paluksin lapsel mitu korda korrata seda mudelit. Niiakaua kui nad saaks täpselt selle tulemuse, mis mudelis. Nii valmistavad nad emotsionaalselt ette enda aju ja keha, et see oleks valmis, kui ette peakes tulema sama olukord. Ja enne magama minekut räägiks ma neile ühe loo. Räägiks neile loo maagilisel maal elavatest lastest, kus on lossid ja draakonid, ükssarved ja nii edasi… Ja kordaks kõiki neid olukordi läbi allegooria. Ja kuna laste ajulained on alfa tasemel, siis neil ei ole probleeme selle ettekujutlemisega.

Võrdluse näol palusin neil panna ennast loosse. Kirjeldasin lapsi, kes näevad välja nagu nemad, rääkisin olukordadest, millest oli neil vaja üle saada, kõik see maagia nende elus ja siis tuli hetk, kus on vaja teha teistsugune otsus. Kordaksin neile täpselt sama, mida enne olin neile rääkinud, siis kui rääkisime mudeli loomisest. Peale lugu nad vaatasid mind ja…Nad tegid seda pidevalt Nad küsisid, kas nemad on selles loos. Küsisin, mis nad arvavad… Ja nad noogutasid selle peale. Ja siis nad uinusid. See on hea mõte, millega päev lõpetada.

Teen seda ka nüüd neile… Kui neil on probleeme elus, siis küsin neilt… Aitan enne luua mudeli ja küsin neilt pidevalt: “Räägi, mis juhtuks siis…” Küsiks seda neilt pidevalt. ja lõpuks mu lapsed ütleksid: “Jumal küll, ma ei jõua seda olukorda ära oodata. Siis jätaksid mind rahule.” Nüüd tean, et nad on valmis. Kui paljud sellest aru said?

Võime neuroloogilise riistvara paigaldamisega alustada juba enne tegelikku kogemust, et neil oleks vastavad ühendused peas, mida kasutada kui see olukord kätte jõuab. Seda kutsutakse evolutsiooniks, sest uued mõtted viivad uute valikuteni ja uued valikud viivad uue käitumise juurde. Uus käitumine viib uue kogemuse juurde, uus kogemus viib uute emotsioonideni ja uus emotsioon ning info keskkonnast on see, mis muudab nende geene epigeneetiliselt. Ning emotsioonid juhivad nende mõtteid, mis loovad eneseusku ja enesekindlust ning kõike, mis sellega kaasas käib.

No Comments

Sorry, the comment form is closed at this time.