fbpx
kvantum.ee | Intervjuu: Lilou Mace ja Dr. Joe Dispenza – Sina oledki platseebo | 36:18
15689
post-template-default,single,single-post,postid-15689,single-format-standard,woocommerce-no-js,mega-menu-top-navigation,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-title-hidden,columns-3,qode-theme-ver-17.0,qode-theme-bridge,disabled_footer_bottom,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.5.5,vc_responsive

Intervjuu: Lilou Mace ja Dr. Joe Dispenza – Sina oledki platseebo | 36:18

Dr Joe Dispenza – Sina oledki platseebo
(You Are The Placebo)
Tõlge videost:

 

Lilou Mace: Tere kaasloojad Lilou siin, olen Saksamaal ja nüüd hakkab teine osa koos Dr. Joe Dispenzaga. Tere jälle

Joe Dispenza: Tere Lilou, tore on sinuga jälle vestelda.

Lilou: Väga hea, selles osas räägime oma keha parandamisest. Oled ka raamatu “Sina oled platseebo” autor (You Are The Placebo). Kirjutasid ka menuraamatu”Kuidas vabaneda harjumusest jääda iseendaks” (Breaking the Habit of Being Yourself). Oled küll kiropraktik, aga samas sa avastad üha enam ja enam uusi asju, korraldad töötubasi üle kogu maailma. Enamus meist teab sind filmist “What the Bleep do We Know.” See oli suur hitt aastal 2004 vms. Ja peale seda oled sa hakanud üha rohkem lahedaid asju tegema. Seda nii oma elus kui ka seminaridel Olen huvitatud sinu enda loost, mida sai ka raamatust loetud, siis kui ennast tervendasid…. kas olid siis 22 aastane? Räägi meile seda kuidas ennast tervendasid. Räägime sellest, kuidas meie oleme platseebo. Räägi meile sellest…. sel hetkel sa vist võistlesid?

Joe: Jah, ega ma ei plaaninud midagi sellist teha. Mõnedele on ärkamiseks vaja mingit suuremat sündmust. 1986 kui olin 24 aastane ja osalesin triatlonil Kalifornias. Hetk kui hakkasin lähenema kurvile ja seljaga liikluse poole olev politseinik andis mulle teed ning koheselt kui tegin pöörde – sõitis mulle otsa rekka. Murdsin 6 selgroolüli ja luu killud olid selgroo vahel. Refleksi kaar, millest läbivad närvid – oli katki. See tekitas mulle päris palju närviprobleeme. Koos teiste muredega tuli välja, et mulle on vaja teha Harringtoni operatsiooni. Seal lõigatakse maha tagumine pool sinu selgroolülidest ning asendatakse need metallist toega. Minu juhtumi puhul oleks pidanud see minema kaelast kuni selgroo lõppuni. Seejärel võetakse puusadelt tükk luud ja sellega kaetakse metall ning loodetakse parimat.

Mul oli neli eri arvamust Kalifornia kirurgidelt ja nad kõik ütlesid, et ilma selle operatsioonita ei kõnni ma kunagi. Mina ei suutnud kuidagi selle prognoosiga leppida ning olin nõus riskima. Mul tuli mõte – kuna ma niikuinii ei saanud liikuda ega kuhugi minna, siis mõtlesin – mulle on kõrgem intelligentsus andnud elu. Seda ei näe, ei sa katsuda ega nuusutada, aga see tuleb toime kõikide bioloogiliste funktsioonidega. See teab kõvasti rohkem kui mina. Sellel on palju suurem tahe kui minul. Sellel on võimsam meel kui minul. See armastab elu rohkem kui mina. Seega mõtlesin – kui minu meel ja tahe oleks võrdne tema omaga kui minu armastus elu vastu oleks võrdne tema omaga, siis võibolla ta võtaks mind kuulda… Seega otsustasin loobuda operatsioonist ja võtta hoopis ühendust selle intelligentsusega ning anda talle täpne plaan, kuvand, disain. Sel hetkel mõistsin, et see teadvus on teadlikkus ja teadlikkus paneb tähele, seega ta märkas mind.

Kui hakkasin enda selgroogu kokku panema, siis hakkasin mõtlema, kas jään eluks ajaks ratastooli või kas peaksin kodu maha müüma. Sellega kaotasin ettekujutuse enda soovitust ja pidin uuesti alustama. Avastasin sellega midagi olulist. Sest kriisis olles hakkame mõtlema asjadele, mida me ei taha, et juhtuks – mitte asjadele, mida tahame. Ja ma ei saanud teha meelega seda, mida tahtsin. Alustasin küll heade eesmärkidega, aga siis tuli peale frustratsioon ja viha ning see tegi asja hullemaks. Selgroo ümber korraldamine võttis mul tunde ja tunde, aga ma ei andnud kunagi alla. Mõtlesin, et mul ei ole niikuinii alternatiive. Headel päevadel läksin enda sisse ja ütlesin “vaatlejale” – vaata seda. See on see, mida ma tahan, kujutasin ette enda korras selgroogu. Kui kaotasin enda fookuse, siis alustasin uuesti algusest. See võttis mul kuskil 6-7 nädalat, et läbida see protsess ilma, et ma kaotaks fookust. See oli selline tunne nagu tabaks täpselt märki. Teadsin, et sel hetkel juhtus midagi ja sellest hetkest peale, asi mis võttis varem 3 tundi – võttis nüüd 45 minutit.

Samaaegselt hakkasin tundma muutusi enda kehas ja tervises. Tundsin ennast paremini, valu taganes, sümptomid leevenesid. Teadsin, et olen õigel teel. Tegin endaga kokkuleppe – kui suudan jälle kõndida, siis tegelen terve elu meele ja keha ühendust uurides ja ka meele mõju mateeria üle. Olin jalgadel 10 nädala pärast ja 12 nädalaga elasin juba vana elu. Ning aastast 1986 kuni tänaseni teen seda, mida teen.

Lilou: Nüüd istume sinuga siin, aasta on 2015. Kirjutasid just raamatu “Sina oled platseebo”, mis on väga oluline raamat, kus oled toonud välja uuringuid sellest, kui meil on mõte ja seda toetab tunne, siis muutub meie kogu keha, aju, geenid ja DNA.

Joe: Midagi pole jäädavat ja kinni. Muutumatuks jääb asi ainult siis kui sa elad muutumatus keskkonnas. Kui sa midagi ise ei muuda, siis ära looda ka, et sinu bioloogia muutuks. Isegi aastaid tagasi tehtud uuring ütles… Inimene ei suuda toota uusi närvirakke. See tuli sellest, et seda uuriti rottide peal ja rottidel oli pidevalt sama keskkond. Seega nende aju ei muutunud. Kui panna rotid toetavasse keskkonda, siis muutub meie aju koheselt. Sama kehtib ka meie kohta. Kui õpetame inimestele muutusi rakendama, siis nad saavad aru, miks see nii keeruline on. Siis teeme neile selgeks, et muutus tuleb sisemise maailma muutmisest, mitte välisest. Neid muutuseid saame ka mõõta. Mul on hea meel teatada, et oleme mõõtnud suuri muutusi tervises, vähist diabeedini ning SM-ist luupuseni, kilpnäärme haigused, kroonilised valud, kasvajad, rasked geneetilised haigused, kõik, millele meditsiinil ei ole olnud lahendusi. Ja seda kõike korduvalt. See on muutunud meil igapäevaseks.

Peale minu enda õnnetust tekkis mul kinnisiidee koheselt tervenemise vastu. Enda esimese raamatu kirjutasin ka sellepärast “Arenda enda aju.” Sellega tahtsin murda müüti, et kohene paranemine ei ole võimalik ja seal hakkasin nägema ühiseid jooni. Peale seda hakkasime õpetama neid ühiseid jooni, et näha, kas see ka tõesti töötab. Sellest kirjutasin ka raamatu “Muuda enda uskumused”, kus hakkasime nägema muutuseid. Ja kui need muutused hakkasid toimuma meie üritustel… Inimesed ratastoolis, kellel on olnud 20 aastat SM – nad hakkasid püsti tõusma, koheselt peale mingeid harjutusi või meditatsioone. Kes kõndisid ilma mingi halvatuseta. Seda nähes teadsin, et saadame signaale reaalajas geenidele ja seda avastades, teadsin, et on aeg seda mõõtma hakata.

Ja kui me saame seda mõõta, siis saame seda paremini õpetada ja murda selle müüt. Seega lõime üritused “informatsioonist muutuseni”. Usun ja nüüdseks ka tean, et kui anda inimesele informatsiooni ja nad õpivad selle selgeks, siis toimuvad ajus uued ühendused, seda õppimine tähendabki. Kui seda aga korrata, siis see kinnitatakse ajju ja tekib mudel ning vooluringlus ajus on peegeldus selle mõistmise mudelist. Kui neid nüüd juhendana info rakendamisel ja kui nad mõistavad tegevuse mõtet ja kui nad suudavad ühendada enda harjumused enda tahtmisega, kui nende teod on samad nende mõtetega, kui nende keha ja meel töötavad koos, siis peaks neil ilmnema mingi muutus. Saame neid muutuseid nüüd mõõta. Ning nende muutuste tõlgendamine on jällegi info, mida õpetada järgmisteks muutusteks. Nii saame vähendada teadmise ja kogemuse vahet.

Lahe on see, et sa ei pea olema buddistist munk, sa ei pea olema nunn, 40 aastase pühendumusega, sa ei pea olema akadeemik ega teadlane, sa ei pea olema Kabbalistlik rabi. Sa saad olla tavaline inimene, kolme lapse ema. Sa saad seda kõike õppida ja muuta enda elu.

Lilou: Sa räägid natuke ka hüpnoosist ja platseebost, mõnel see töötab ja mõnel mitte, kas see ei ole siis kõigile?

Joe: Kas sa räägid platseebost, või selle õpetamisest? Mõlemast?

Lilou: Jah.

Joe: Alateadliku ja teadliku meelt eraldabki analüütiline meel. Mõnel inimesel on analüütiline meel rohkem välja arenenud, mis tähendab, et nad analüüsivad kõike ja suur osa infost ei jõuagi alateadvusesse. Mõnel on aga väga väike vahe alateadliku ja teadliku meele vahel ja tänu sellele on nad palju vastuvõtlikumad uuele. Vastuvõtlikus on sinu võime võtta vastu, uskuda ja alistuda ideele või mõttele või mingile infole ilma seda analüüsimatta. Hetk kui sa mõtet ei analüüsi ning võtad selle kohe vastu, siis see mõte läheb koheselt sinu autonoomsesse närvisüsteemi ja see hakkab koheselt muutma inimese bioloogiat.

Toon näite: Kellelegi määratakse diagnoos. Enamus inimesi, kes saab diagnoosi, tunneb hirmu või depressiooni. Ja nüüd on ka nende keha emotsionaalselt selles seisundis. Kui arst teatab diagnoosi, siis see samuti tekitab platseebo vastandi. Inimene võib mõelda kui tahes positiivselt, aga kui tuntakse hirmu või kurbust, siis on aga keha ja meel eri arvamusel. Kui sellisel hetkel aidata inimesel jõuda tagasi kõrgendatud enesetundele ja kui nad hakkavad muutma enda emotsionaalset seisundit, siis aktsepteeritakse uskumust, mis on võrdne nende emotsionaalse seisundiga. Nii hakatakse muutma enda autonoomset närvisüsteemivastavalt enda soovitule.

Inimesed peavad saama üle enda hirmudest, kurbusest ja enda analüütilisest meelest. Seda saab teha läbi meditatsiooni. Teame kuidas seda seisundit hoida. Oskame õpetada inimestele, kuidas peatada enda analüütiline meel, et saaks avada tee alateadvusesse. Oleme seda piisavalt mõõtnud.

Lilou: Seda kuidas minna alfa ja gamma sagedusele?

Joe: Just nii. Seejärel peavad nad kontrollima enda ajusagedusi. Meie eesmärk ei ole lihtsalt saada aju alfa sagedusele. Me tahame saavutada väga stabiilset ja pidevat alfa seisundit. Mida korrapärasem ja sünkroonsem see on, seda täpsem on signaal, mis läheb autonoomsesse närvisüsteemi. Ja kui inimene suudab teha seda korduvalt, siis sellest tekib oskus. Oleme seda enda õpilaste seas mõõtnud. Mõned saavutavad selle seisundi 2,4,5,9,13,21 sekundiga. Nad on seda korduvalt teinud ja see on saanud oskuseks.

Arvan, et analüütilisel meelel pole midagi viga. Mulle meeldib enda analüütiline meel. Kasutan seda õppimise jaoks, eristan sellega eetilisi ja moraalseid otsuseid. Kaalutlen asju, mida ma tean ja ei tea. Analüütiline meel on hea asi. Aga kui see muutub liiga analüütiliseks ja sa elad pidevalt läbi stressi hormoonide…

Lilou: Su raamatust sain teada, et enamus meie mõtteid on negatiivsed. Seega me ei saagi luua eriti ilusat tuleviku.

Joe: 70% nendest negatiivsetest mõtetest, mida tekitab stressi hormoon, need ajavadki sinu ajusageduse, mitte ainult beeta sagedusele vaid ka kõrgendatud beeta sagedusele. Kõrge beeta tähendab, et sa oled väga analüütiline, analüüsid kõike. Sellega sa ajad enda aju üha kaugemale süsteemist, kus saab üldse muutus toimuda. Kõrge beeta on ärevus, depressioon, valvsus, mure, unetus, kompulsiivne. kõik need asjad, kus inimene jääb kinni ühele tasemele Tase, kus ei saa teha ajus muutusi. Sellel tasemel tehakse kõike, narkootikume, mängitakse hasartmänge, kõike, et tunda muutust enda sisemist seisundit, sest nad on sõltuvuses millegist välisest.

Seega, anname inimestele oskused ja tööriistad, see võtab küll natuke harjutamist ja õppimist, aga kui selle selgeks saad, siis tead, kuna oled mis seisundis. Nüüd tagasi sinu küsimuse juurde. Kui mõistad, kuidas inimesed on programmeeritud… Kui annad inimesele tableti, mille nime sa ei oska isegi hääldada. Kui sa ei oska seda hääldada, siis annad ära enda võimu, sest usud, et see on võimsam kui sina. Kui küsida ravimite eest kõrgemat hinda, siis need on tõhusamad. Kui ravimite nimed riimuvad millegagi nagu… Pole ime, et Viagra läheb riimi sõnaga Niagra. Niagara juga, see voolab. Pole ime, et Rogain läheb riimi “Grow and gain-iga”. (ravim millega juukseid kasvama panna). See on viis alateadvuse programmeerimiseks. Me oleme kõik tingitud uskuma, et vajame midagi välist enda sisemise muutmiseks.

Mina tahan, et inimesed muudaks seda tingimust selleks, et meil on kõik muutuseks vajalik juba enda sees olemas. Mõned suudavad seda teha ainult mõttega. Teised teevad seda tavapäraselt ning lisades juurde harjutusi ja nende tervise paranemine on palju efektiivsem. Sest nii nad aitavad protsessile kaasa. Vastuvõttlikuse mõttes… aktsepteeritakse ja allutakse mõttele, mis vastavab tunde seisundile. Ja nad ei allu mõtetele, mis ei ole ühtsed nende tunnetega. Ükski uus informatsioon ei saa tulla närvisüsteemi kui see ei vasta tunnetele. Kui muudad inimese emotsionaalse seisundi tänulikkusele, siis saad võtta vastu hoopis teisi mõtteid, kui hirmus olles.

Lilou: Usun, et oleme sügavalt sõltuvuses stressist ja nendest negatiivsetest mõtetest, see vist tekitab ka histamiini, või mis see on? Raamatus sa väga ei räägi sellest, aga kas see võib olla nii, et seda on raske ületada ja luua uut tuleviku?

Joe: No histamiin on vaid üks kõrvalnähtudest. Kemikaalid, mis on tõesti sõltuvust tekitavad, need on kortisool, adrenaliin, epinefriin ja norepinefriin. Hetk kui kohtud ohuga enda keskkonnas, olgu see tõene või mitte, sellega sa stimuleerid enda “võitle või jookse” närvisüsteemi. See närvisüsteem hakkab koguma tohutus koguses energiat, et sa saaksid tegeleda ohuga enda väliskeskkonnas. Arvab, et väljas on mingi kiskjas, mingi oht. Kui väljastad need kemikaalid, siis saab keha suure koguse energiat, keha saab suure koguse energiat. Sinu meeled saavad juurde võimsust, tajume maailma läbi enda meelte. Kogu su tähelepanu on kehal, keskkonnal ja ajal.

Kui inimesed elavad 70% ajast selles seisundis, siis sa hakkad alateadlikult kasutama tingimusi ja olukordi enda elus, et tugevndada sõltuvust sellest seisundist. Halb töö, halvad suhted, halvad tingimused enda elus, see annab laksu energiat, et nad tunneks ennast elusana.

Lilou: Sama on haigusega?

Joe: Ei, haigus tuleb hoopis sellest… Kõik organismid taluvad lühiajalist stressi. Hirv jookseb kiskjate eest ära ja stress saab läbi. Stress on siis kui su keha ei ole homöostaasis ja keha stabiliseerub jälle. Inimestel probleem on selles, et meil on suur ajukoor, me oskame näha ette tuleviku probleeme, suudame mõelda tulevastele halbadele olukordadele. Suudame panna oma kogu tähelepanu sellele. Ja meie keha hakkab tootma selle olukorra jaoks kemikaale. Suudame mõelda eelnevalt juhtunud olukorrale ja seda läbi elada nii nagu see juhtuks reaalajas ja keha hakkab tootma selleks kemikaale. On teaduslik fakt, et stressihormoonid tekitavad haigusi. Just ütlesin, et ma saame ainuüksi mõttega aktiveerida stressihormoone, mis tähendab, et mõtted võivad sind haigeks muuta. Kui sinu mõtetel on võime sind haigeks muuta, siis kas neil on ka võime sind parandada….ja vastuseks on jah.

Lilou: Sa oled kindel, et meie keha suudab toota meile vajalikke kemikaale, kuidas see töötab?

Joe: See töötab väga loomulikult. Inimesed teevad seda pidevalt. Kui 45% inimestest, kellele on diagnoositud vähk, on teel enda esimesele keemiaravi sessioonile, siis nad tunnevad iiveldust teel haiglasse, sest arst ütles, et nad hakkavad iiveldust tundma. Nad hakkavad iiveldama juba enne ravi. See näitab meile kui võimas meie meel on. Kui ligi 50% inimestest tunneb iiveldust enne ravi, siis miks ei võiks 50% inimestest ennast paremini tunda teel tööle, oodates, et juhtub midagi head, mitte halba.

Seega, kui võtame platseebot valu vastu, nad on seda uuringut korduvalt läbi viinud… mõnes juhtumis isegi on patsiendile öeldud, et me anname sulle platseebo ja see endiselt alandab nende valu. Seda sellepärast, etseda teeb alateadlik meel, mida on programmeeritud. See tähendab, et keha teeb ise enda loomulikku morfiini. Keha teeb ise enda loomulikku valuvaigistit.

Lilou: Seda saab ka mõõta.

Joe: Jah, seda saab mõõta. Seda saab testida astmaga. Saad anda lapsele inhalaatorit, et leevendada astamat. Seda saab segada kaneeliga kokku. Ning iga kord kui tekib hoog ja nad hingavad rohtu sisse, tunnevad nad kaneeli maitset. Aga nad ei tea seda, et iga kord kui inhalaatorit kasutavad, iga korraga vähendatakse ravimit selle sees, seni kuni nad kasutavad ainult kaneeli. Ja nende keha hakkab ise histamiini tegema. Saame võtta rasked astmaatikud ning sul on kaks eri ravimit, üks ravim toob astmat veel enam esile ja teine leevendab. Võid inimesele öelda, et see rohi võtab astma ära, aga annad talle hoopis seda, mis tekitab astmat ja ikkagi astma hoog vaibub, sest mõte on tugevam kui kemikaal. Vot nii võimsad me olemegi.

Seega… suured teooriad, vestlused, juurdlused, kui tõesti asi tõsiseks läheb, kui inimesed peavad hakkama tõesti tegutsema, siis läheb alles põnevaks. Sest nüüd nad peavad asuma tegudele, läbi mille hakkavad tulema ka muutused. Alguses tuleb sellega näha kõvasti vaeva. See on kõige uuega, mida õpid. Näiteks lumelauaga sõitmine, selleks pead olema väga teadlik oma liigutustest. Alguses näed kõvasti vaeva, seni kuni aru saad asjast. Ja kui sellele pihta saad, siis näed, et näed liiga palju vaeva ja siis läheb asi kergeks. Täpselt sedasama teeme ka siin. Kui me saame mõõta neid muutusi ja näidata inimestele, et see on võimalik, siis üks asi viib teiseni.

Platseebo raamatus kirjutasin ma naisest, kellel oli  “polycystic fibroid dysplasia”, see kogu luustiku hõrenemine. Teda väärkoheldi lapsena ja elas pidevas hirmus. See kõik programmeeris tema geene, et need teeks kehvemaid proteiine ning nii hakkasid tema luud murduma. Tal läks kaks ja pool aastat paranemiseks. Tal ei esine enam seda haigust luudes ja puuduvad ka igasugused nähud, kõik tema veretestid jne on normis. Ilu selle kõige juures on aga see… Kirjutasin temast raamatust ja meil toimus üritus siin Münchenis, augustis. Üks naine tuli lavale ja ütles, et luges seda raamatut ja ka temal oli sama haigus ja arstid ütlesid, et see on kogu mu eluks. Ütles: „Et mu luud murduvad kohe kui teen midagi füüsilist. Ja ma tulin just enda arsti juurest, tegin iga päev enda meditatsioone ja mul ei ole ühtegi jälge enam sellest haigusest.“ See on arstide sõnul geneetiline haigus, mida ei saa ravida. Sellega sai hakkava kaks inimest, mitte üks. Kaks viib kolmeni ja kolm neljani. Nüüd räägime juba tõelisest inimese potentsiaalist. Enam ei räägi me ainult teooriast. See ei ole enam filosoofia. Meei räägi enam intellektuaalsest ja analüütilisest informatsioonist. Räägime praktilisest informatsioonist.

Kui võtta see filosoofiline informatsioon ja seda rakendada ning demonstreerida. Selleks pead sa enda käitumist mingil moel muutma, et kogeda uut kogemust. Kogemus rikastab närvirakkude ühendusi, mis tekkisid filosoofilisest arusaamast, aga kogemuste lõpptulemus on emotsioon. Nüüd hakkad ennast tervena ja tervikuna tundma. Hetk kui hakkad emotsiooni tundma, sa õpetad keemiliselt enda keha mõistma seda, mida mõistsid enda meelega. Nii hakkad seda filosoofiat kehastama. Ühest korrast ei piisa, sest haiguse tekitamine võttis 5-10 või 25 aastat, hormoonidest, valedest otsustest ja elustiilist. Tuleb niikaua geeni uksele koputada kui see vastab, see võib natuke aega võtta. Et vanad geenid kaoks ja uued asemele tekiks. Seda tuleb teha korduvalt, niikaua kui see muutub otseses mõttes automaatseks. Kui oled teinud seda niikaua, et sinu keha oskab seda teha sama hästi kui sinu meel, siis kui meel ja keha on üks. Filosoofist tegijaks kuni meistriks. Teadmisest kogemuseni kuni tarkuseni. Kehast meeleni kuni hingeni. Mõtlemisest tegemiseni kuni olemiseni. Sellest on nüüd inimesed huvitatud.

Kümme aastat tagasi kui tuli välja “What The Bleep” ja “The Secret”, see oli puhas filosoofia ja kõik olid põnevil. Olles nende filmide tutvustusel, küsiti tihti ühte ja sama küsimust: “Kuidas seda teha.” Nagu enne ütlesin, see on aeg, kus inimesed tahavad teadmisi rakendada. Meie töötubades anname osalejale teadmised ja koheselt laseme neil seda ka kogeda. Kui mõistad, siis vaatame kas oskad ka.

Lilou: Kas muutusi näeb ka rakutasandil ja ajus?

Joe: Kui oled pidevalt visualiseerinud ja tundnud seda sisemaailma. Seda tehes juhtub mitmeid asju. Oleme mõõtnud geneetilisi muutusi, oleme mõõtnud muutusi hormoonides, oleme näinud inimese kortisooli ja stresshormooni tasemeid langemas ka kemikaale nagu DHEA, mis on kasvu kemikaal. Õpilased kogevad oksütotsiin tõusu, see on armastuse kemikaal. Nad annavad signaale sellele geenile. Näeme stabiilset,ühtlast ja korrapärasemat ajuseisundit. Kui sinu aju on korrapärane, siis oled seda ka sina. Meie õpilased suudavad ka hoida seda taset pikemalt, nad suudavad seda reguleerida ja see pole väga tavapärane.

Vaatasime seda lähemalt Rollin Mccratyga, kes töötab HeartMath instituudis. Ta oli imestunud, et meie õpilased suutsid reguleerida ja hoida seda seisundit isegi üle tunni. Nüüdseks on see juba oskuseks saanud. Kujuta nüüd ette…

Lilou: Nad vist õppisid seda päris kaua

Joe: Lahe on see, et nad ei ole mingid mungad, nad on tavalised inimesed, kes õppisid seda aastaga. Mis siis peitub selle taga… Arvan, et millegi meisterlikkus on see kui sa suudad reguleerida sisemist seisundit, olenematta välisest keskkonnast. Nii oled sa tingimusteta. Kui suudad reguleerida keha ja meele seisundit, mõtteid ja tundeid, teadlikkust ja energiat, valgust ja informatsiooni, kui suudad seda teha olenematta sellest, mis toimub su elus, siis nii sa meisterdad enda elu. See ongi minu kirg ja huvi.

Neuroloogilisest vaatepunktist… kui mõtled teisiti, siis tekivad ajus uued ühendused, kui mõtled pikemalt teisiti, see võib alguses olla ebamugav, aga närvirakud, mis töötavad koos, toimivad koos. Nii sa lood uusi neuronite ühendusi, mis kajastavad uusi ideesi. Ja kui sa korduvalt selle ideeni tagasi pöördud, siis muutub selle ühenduse riistvara ka tarkvaraks. Riistvara programmist saab tarkvara, nii muutub see automaatseks. Kui lased mõttel muutuda kogemuseks ja kogemuse lõpptulemus on kõrgendatud emotsioon… nii lülitad sa välja ellujäämise keskuse, mis on seotud sinu identiteediga. Tänu sellele saab energia liikuda sinu südamesse ning nii toodad sa 1300 uut kemikaali ja see stimuleerib sinu immuunsüsteemi, hakkab reguleerima uusi geene, mis teevad uusi proteiine ja lõhuvad vanu, mis põhjustavad haiguseid või põletike.

Lülitad neid välja ja sisse. Need on nagu jõulupuu tuled, need vilguvad pidevalt. Siis mitte kui sa elad pidevalt samade emotsioonide ja mõtetega. Nii põleks alati samad tuled ja teised on kustus. Kõik geenid toodavad proteiine, sinu keha on proteiine tootev masin. Kui pidevalt töötavad samad geenid, siis saad ka samu proteiine ja midagi su elus ei muutu.

Kui kaardistati inimese genoomi… Arvati, et meie keha koosneb 100 000 proteiinist ja on olemas 40 000 proteiini, mis teevad kõiki proteiine. Kui nüüd iga geen teeb proteiini, siis peaks meie kehas olema 140 000 geeni iga proteiini kohta. Kui aga inimese genoomi kaardistati, siis avastati, et meil on 23 688 geeni, mis teevad 140 000 proteiini. Seega ei ole geenides küsimus, asi on kombinatsioonis, me saame 35 000 erinevat versiooni ühest geenist. Seega, kui hakkad muutma enda sisemist seisundit.

Meie uurimused on vaid üks näide sellest. Võtame grupi stressis olevaid juhte, õpetame neile meditatsiooni, kuidas hingata, natuke joogat. Lased neil teha seda 20 minutit päevas ja mõõdad siis nende geene, mõõdame enne ja pärast eksperimenti. Eksperimendi lõpus on nad reguleerinud 1561 uut geeni, nad on loonud üle 800 uue geeni kasvu ja tervenemise jaoks, alandatakse üle 700 geeni, mis tekitavad haiguseid. Tehes midagi nii lihtsat. Miks see nii oluline on. Sest kui keegi eitea, mida nad teevad ja nad ei pane sellele tähendust taha, siis nad ei saa ka sama tulemust. Kui mõistad aga MIKS ja MILLEKS, siis muutub ka KUIDAS lihtsamaks.

Harjumused on automaatsed, alateadlikud mõtted, käitumismustrid ja emotsioonid, mis on tekkinud läbi pideva korduse. Harjumus on see kui sinu keha oskab seda teha paremini kui aju. 95% sellest, kes me oleme on alateadlik programm. See on teaduslikult tõestatud. Seega, kui hakkad tegema mingit muutust, et seda tõesti teha, siis pead väljuma enda mugavustsoonist ja sa pead tegema nii kindla otsuse, et see otsus sisaldaks  energiat, mis on võimsam kui programmid ajus ja emotsioonid sinu kehas. Läbi selle hakkab sinu keha kuulama uut meelt. Sinu otsus muutub kogemuseks, mida sa kunagi ei unusta. See otsus defineerib sind. Kui kogemus rikastab aju ja kogemus loob pikaaegse mälestuse, kui sisemine kogemus muutub suuremaks, kui mistahes eelnevalt kogetu. Vot siis hakkad minevikku enda kehast eemaldama. See ei ole keeruline protsess.

Asi on selles, et enamus inimesi ei taha tulla välja enda mugavustsoonist, nad tahavad elada tuttavates emotsioonides. Nad tunnevad ennast pigem süüdlasena, kui astuda teadmatusesse. Nad halvustavad pigem teisi ja ennast, selleasemel, et lasta lahti vimmast ja võtta vastu uusi võimalusi. Paljud ootavad haigust või mingit kriisi, et muutuda. Mina palun neil teha seda õnne ja rõõmu seisundist, mitte valust ja kannatusest. Isegi kui võtad 10-15 minutit päevast ja muutud teadlikuks mõtetest, mida sa enam mõelda ei taha ja kirjutad need ülesse. Ning ütled endale: “Need mõtted ei pääse märkamatult minu ellu. Olen teadlik, mida ütlen, kuidas käitun. Saan nii teadlikuks sellest, kes olen olnud, et ma ei taha enam selleni tagasi minna. Vaatan emotsioone, mille järgi elan ja saan aru, kuidas ennast ning enda keha piinan. Ja ma ei lasku enam sellele tasemele.” Nii defineeritakse suursugusust. See on hetk, kus hakkad ennast jälgima.

Kui sa jälgid ennast, siis see tähendab, et sa ei ole enam programm, sina oled teadlikkus, mis jälgib programmi ja nii hakkad sa objektiivselt nägema enda subjektiivset teadvust. Kui sa nüüd mõtled mõtetele, mida sa tahaksid mõelda. “Kuidas tahan käituda, kuidas elaks suursugune inimene enda elu.” Nii hakkad planeerima enda käitumist. Mentaalne harjutuse protsess hakkab installima uusi ühendusi ajju, mis vastaks juba toimunud kogemusele. Nüüd ei ole sinu aju enam mineviku salvestus vaid kaart tulevikku. Nüüd tuleb aga raskem osa… Sa pead tõusma meditatsioonist täiesti uue inimesena, sa pead tõusma kellegi teisena. See tähendab, et sa tunned ennast innustatult, piiramatult, jumalikult, tunned armastust elu vastu. Sa ei oota selleks midagi välist, sa lood selle mõttega. Kui nii teed, siis tõused ka uues seisundis. Iga päev. Ja kui seda seisundit suudetakse hoida terve päev, vaatamata oludele nende elus, vaatamata vanadest harjumustest, sõltuvustest ja ajast… Olge valmis, sest siis juhtub teie elus midagi. Kui inimesed hakkavad seda harjutama, siis hakkab juhtuma sünkroonsust ja tuleb ette uskumatuid olukordi, mis omakorda inspireerib ja annab inimestele jõudu olla enda elu looja.

Lilou: Mulle meeldib see, et meie sisemine maailm muutub tugevamaks kui väline maailm ja läbi selle elamine, tunnen, et me alles hakkame seda mõistma. Nagu sina, kes saab mõõdetavaid tulemusi. See tundub olema intuitiivne ja emotsionaalne tase, mida hakkame alles aru saama. Meie sees on midagi väga võimsat, mõned ütlevad, et see on nagu multiverse, kus on galaktikad nagu väljaspool.

Joe: Olen selles kindel.

Lilou: Avastame siis seda. Tänan Joe. Kui te pole veel Platseebo raamatut lugenud, siis tehke seda. Tänan, et tegid meiega need videod. Esimene osa on ka, kus rääkisime loomest ja manifesteerimisest. Ootan väga meie järgmist vestlust ja võibolla ka järgmist raamatut.

Joe: Võibolla.

Lilou: Tänan sind Joe. Nägemist mu kallid kaasloojad.

No Comments

Sorry, the comment form is closed at this time.