Selles videos:

• Manifesteerige küllust seest välja, mitte väljast sisse lootes, et leiate sisemist rahu läbi väliste asjade.
• Põhiliselt on küllus tunne küllusest.
• Vaadake maailma ja esimene asi, mida te näete on küllus enda ümber. Sest teid ümbritsevad miljonid erinevad eluvormid, need Ilmnevad järjepidevalt. Uskumatu elu küllus, kõikjal. Vahet pole kas maal, looduses või New Yorki linnas. Ükskõik, mis linnas. Jalutades mööda tänavaid. Ja ka seal ümbritseb igal pool elu manifestatsioon. Ei ole isegi vaja neid eristada. Sa saad nautida kõike, mida elu on manifesteerinud. Puudest kuni Tiffany poe reklaamideni, kui sa vaid tahad. See kõik on elu. Sellel hetkel ei pea sa midagi omama, sa juba naudid kõike. See on juba imeline külluse tunne.
• Küllust ei saa kunagi olema kui sa ei tunne maailma mänglevat olemust. Kui sinu täiuslikkus sõltub eri vormidest, siis ei saa sa kunagi küllust. Sa otsid lihtsalt rohkem vorme, millega oma elu täita.
• Kõige peamisena on küllus, olla ühenduses elu Allikaga. Seda enda sisimas ja muidugi aru saamine, kes sa tegelikult oled. Siis vaadata ringi ja kogeda tajutavat maailma.  Seejärel saad osaleda mängus. Ilma ennast kaotamata ja nautida vormide mängu. Seda tehes saad sa kogeda teistsugust küllust. Küllus kogemustest.
• Erinevate asjade hindamine on samuti osa küllusest. Asjade hindamiseks ei pea sa neid alati omama. Hinnata saab ka asju, mida sa näed. Asju, mis on kellegi teise omad. Võid öelda: „Sul on väga ilus asi.“ Ilma, et peaksid seda kohe ka endale muretsema. Hinda seda.

Eckhart Tolle – Küllus ja selle olemus
Who is doing it Anyway
Tõlge videost:

Eckhart Tolle: Mul on tänaseks teile teema. Juhul, kui see enne rääkima hakkamist ei muutu. Ma vaatasin enne mõnda küsimust, mida inimesed on kirjutanud. Mitmed küsimused olid külluse teemal. Küsimused teemadel… Õigus või mitte, omada ja tahta küllust. Või suhe külluse ja keskkonna vahel. Ja nende sarnaseid küsimusi. Külluse ilmnemine sinu elus, on see hea idee või mitte.

Esimene asi, mida inimesed mõtlevad, kui räägime küllusest on asjad. Asjad enda ümber. Tegelikult on see külluse kõige pinnapealsem kiht. Mitte nii tähtis. Põhiliselt on küllus tunne küllusest.

Mida sõna küllus üldse tähendab. Sõna pärineb ladina keelest ja tähendab üle voolavust. Ülevoolav. Sul võib olla ülemäära koguses asju enda ümber ilma, et tekiks külluse tunnet. Sa pole õnnelik sellega, mis sul on ja sa otsid enamat. Seega pole sul küllust ilma külluse tundeta. Paljud inimesed tunnevad nappust, hirmu ja suurt vajadust leida rohkemat. Lootes, et mingi hetk kaob hirm. “Ma vajan natukene veel.” See muidugi ei ole õige küllus.

Küllust ei saa olla ilma külluse tundeta. Külluse tunnet saame kirjeldada ka teise sõnaga. Sõna täius. Kõige põhilisemal tasandil. Küllus on külluse tunne ja külluse tunne on tajuda enda sees külluse allikat. Olla ühenduses iseenda sees oleva külluse allikaga. Seda Jeesus mõtleski kui ütles: „Tahan, et te elaksite küllusliku elu.“ Ta ütles isegi, et rohkem küllusliku elu. Tahan, et teil oleks elu ja rohkem külluslik elu. Elu küllus. Teisiti tõlgitult ka täiuslikku elu. See oli õpetuse oluline sõnum. Sellel ei olnud midagi pistmist asjadega. Sõnumis ei olnud midagi öeldud võimalikult paljude asjade omamisest.

Igas inimeses on olemas koht, kus on elu. Me tunneme seda elu, kui oleme oma muutumatus olekus. Lihtne elus olemise tunne. See ei oma mingit vormi. Kui tunnetad seda intensiivset elus olemise tunnet. Enne kui elu muutub millegiks on see juba sinu sees ilma mingi vormita. Oma nii öelda toores olemuses, puhtal kujul. Kõik muu on vormid elust. On elu ja on eluvormid. Iga eluvorm esindab osa elust. Elu võtab erinevaid vorme. Selle keha, selle lille, selle laua vormi. Aga tunda elus olemise tunnet sügaval iseendas, mis on eraldamatu teadlikkusest. Teiste sõnadega, tunda puhast teadlikkust.

Elu ja teadlikkus on üks ja seesama. Teadlikkus on: muutumatu, kujuta, mitte avaldunud, sündimata. Kasutan sõnu, mida on ka  Buddha kasutanud. Mitte loodud, mitte avaldunud, sündimata. Mitte loodud, mitte avaldunud, sündimata, ütles Buddha. Hiljem nimetati see ümber. Võibolla sellepärast nii räägingi. Hiljem nimetasid mungad selle ümber. Mida tema ütles spontaanselt, seda hakkasid mungad kordama. Mitte loodud, mitte avaldunud, sündimata seas on olemas, kui nad ei oleks mitte loodud, mitte avaldunud, sündimata. Poleks mingit pääsu selle eest, mis on seotud avaldumise ja loomisega. See on väga sügav ütlus. See kaotab muidugi oma mõju, kui tuleb läbi institutsionaliseeritud religiooni.

Külluse olemus on tunnetada kõige Allikat, mis on elus. Kõik, mis on elus avaldunud. Mis on elu, mida sa ise oled. Enne kui sa oled keha. Mitte hetkeks vaid enne kehaks saamist. Seda saad teha ainult olles hetkes. Jõudes oma tähelepanuga endisse ja saades teadlikuks. See, mis jõuab sinu tähelepanu alla ongi see, mis on. Selle asemel, et suunata tähelepanu sellele, mis on sinu sees. Saada aru, et tähelepanu, millega otsid sündimatut, ongi juba see. Seega sina oledki see, mida otsid.

Saada teadlikuks antud momendil, et sa oled elus, mitte ideeliselt, vaid tunda, et sa oled teadlik. See on peen värk, aga see on silmnähtavalt olemas. See on nii silmnähtav ja levinud, et me ei märka isegi seda. Nagu kala kes ei märka vett ja ütleb: „Kus see vesi on?“

Saa teadlikuks sellest, mida ei saa nimetada. Kuigi proovin seda kõigest väest. Seda ei saa nimetada. Sest hetkel kui seda nimetad, muutub see millegiks sinu peas. Teisisõnu. Hetk kui sellele nime annad, võtab see mingi vormi. Mõttevormi, heli. Siis ütlemegi, et see ongi see. Enne kui seda selleks nimetasid. See on peene värk.

Ma annan teile erinevaid lähenemisviise. Lootuses, et mõned lähenemisviisid sobivad teile ja teised teistele. Kõik viisid ei sobi kõigile. Seega ütlen, et ole teadlik peenest tagataustast, mis on alati osa sinu elus. Seda võib nimetada ka igaveseks minaks. Enne kui igavene mina muutub selleks või tolleks… Avatus, elus olemise tunne. Teadlikkuse valgus. Rahulikkus. Midagi, mis on kahtlemata ja intensiivselt elus. Aga see ei ole mingi konkreetne asi. See on elus olemine.

Kas pole mitte kummaline, et siiani puudub viide mineviku või tuleviku kohta. Pole kahtlustki, et sa oled elus. Elus olekus ei saa kahelda. Tunnetades endas seda elu. Pole vaja seost minevikuga. Sa pole elus, sest eelmine aasta sa said miljon dollarit. Sellel puudub seos. Või, et elad kuna oled mõjukas inimene. Ka sellel pole mingit seost. Maailma silmis võid olla eikeegi ja tunned endiselt sama. Isegi kui kaotad kõik, tunned end endiselt samuti. Ilmselt isegi tugevamalt, sest sa ei kaota tähelepanu kõigi teiste asjade peale. Muidugi juhul, kui su meel seda uuesti ei loo.

Seega, et tunda enda sisemist elus olekut. Sisemist teadlikkust. Intensiivset rahulikkust. See ongi olla osa Allikast, kogu külluse ja eluga. Paradoks on selles, et mõned inimesed ei tunne seda enne, kui nad kaotavad kõik. Ka kõige kaotamine ei garanteeri selle tundmist. See on lihtsalt üks võimalustest. Aga te ei vaja seda, sest olete siin. Kui sa ei ole siin ja praegu, täielikult hüpnotiseeritud maailma asjadest. Siis muidugi pole võimalust. Juhul kui maailma asjad sinu juurest ei lahku. Kõik sinu kinnisideed eluvormidega. Kui need vormid enam ei rahulda sind või oled nendest ilma jäänud. Siis jääbki sulle vaid sina ise. Esialgu väga valus, kuid potentsiaalselt hea tee vormitusse. Seega elu saladus on olla ühenduses iseendaga ja sellest seotusest enda olemisega.

Vaadake maailma ja esimene asi, mida te näete on küllus enda ümber. Sest teid ümbritsevad miljonid erinevad eluvormid, need Ilmnevad järjepidevalt. Uskumatu elu küllus, kõikjal. Vahet pole kas maal, looduses või New Yorki linnas. Ükskõik, mis linnas. Jalutades mööda tänavaid. Ja ka seal ümbritseb igal pool elu manifestatsioon. Ei ole isegi vaja neid eristada. Sa saad nautida kõike, mida elu on manifesteerinud. Puudest kuni Tiffany poe reklaamideni. Kui sa vaid tahad. See kõik on elu. Sellel hetkel ei pea sa midagi omama, sa juba naudid kõike. See on juba imeline külluse tunne.

Tagataustal peab aga olema ühendus, et oleks teatud tugev väli rahulikkust, kui tänaval ringi kõnnid, vaadates kõike. Tänaval ringi kõndides peab olema tugevam ühendus, kui metsas ringi kõndides. Mitte et sa ei saaks olla seal tänaval, saab küll. Suurlinnas ringi kõndides on ümberringi väga palju segavat. Tähelepanu tõmmatakse siia ja sinna. Jäädes sisimas sellele alale. Et sa ei sõltuks keskkonnast, et jääda rahulikuks. Kui rahulikuks jäämine sõltuks sinu keskkonnast “Siin küll rahulikult olla ei saa… pean kuhugi mujale minema…”

Jah olen küll varem öelnud, et loodus on hea ja sinna on tore minna, aga kui sa sõltud loodusest, et olla rahulik siis muutub su elu piiratuks. Ja endiselt puudub teatud sügavus. Sa sõltud teatust keskkonnast. Väga tore kui sulle meeldib loodus. Väga tore kui sulle meeldib ka looduses olla. Siis oled sa sellest sõltuv ja seda rahulikkust ei saa linna kaasa võtta. Seega nõuab see suuremat sügavust ja intensiivsust. Erksust, et saaksid nautida elus olemist ükskõik kus sa ka ei paikne. Ja kõik elu ilmingud, võta neid kui hetkelisi mänge. Hetkelist eluvormi mängu. Sest nii see ka on.

Siin pole midagi püsivat. Kui teeksite video tänavast. Vahet pole, mis linn või tänav. Võtate kaamera ja teete video tänavast ja kõigest, mis seal liigub. Ja paari aasta pärast, ütleme, et 50 aasta pärast, vaatate seda filmi. Enamik tänaval kõndivaid inimesi on juba kadunud, mitte ainult tänavalt, vaid ka planeedilt. Seega ebaolulised eluvormid. Tegelevad oma äri või mänguga. Nemad kutsuvad seda äriks, aga tegelikult on see mäng. Nendele on see tõsine, aga tegelikult ei ole. See on elu mäng, mis sisaldab ka Wall Streeti. Kui sa tead, et see on mäng, siis on hästi. Aga seda saab teada vaid siis, kui oled ühendatud sellega, mis on sügavam kui vormid sinus endas. Siis sa näed vorme kui mänguvorme. Aga kui sa ei ole ühenduses oma sügavama olemusega, siis sa ei tunne ära vormi liikumist kui osa mänguvormist, sest siis tundub sulle, et see ongi kõik.

Seejärel tuleb vajadus. Ma vajan neid vorme, et olla õnnelik. Sellega tuleb kaasa mure ja tõsisus vormide kohta. Sest see tundub olevat kõik, mis sul on. Nii muutudki murelikuks eluvormide suhtes. Kõik on väga tõsine. Enamik suurlinna inimesi on tõsised, tegeledes oma äridega. Tõsisuse taga peitub aga hirm. Nad on tõsised, sest endale teadmata on nad pidevas hirmus. Proovivad alati kuhugi jõuda. Kunagi küll kohale ei jõuta, aga alati on vaja kuhugi tähtsasse kohta jõuda. Midagi ära teha. Midagi ei saa ära tehtud, sest alati tuleb midagi uut. See ei ole küllus. Küllust ei saa kunagi olema kui sa ei tunne maailma mänglevat olemust. Kui sinu täiuslikkus sõltub eri vormidest, siis ei saa sa kunagi küllust. Sa otsid lihtsalt rohkem vorme, millega oma elu täita.

Kõige peamisena on küllus, olla ühenduses elu Allikaga. Seda enda sisimas ja muidugi aru saamine, kes sa tegelikult oled. Siis vaadata ringi ja kogeda tajutavat maailma.  Seejärel saad osaleda mängus. Ilma ennast kaotamata ja nautida vormide mängu. Seda tehes saad kogeda teistsugust küllust, küllus kogemustest. Kogedes erinevatel viisidel elu. Kuhu sa lähed, mida sa teed, suhted. Tajutavad kogemused, kui sa nendesse ennast ära ei kaota. Näiteks toidu nautimine. “Maitseb hästi”. Ilma sõltuvust tekitava tundeta, mis on väga erinev. “Ma vajan veel seda…. tahad aina rohkem…. veel veel…. jook. Veel üks… Seks. Vajan veel….” See tõmbab teid välja. “Kus on järgmine seksobjekt….” See tõmbab su olekust välja. “ Seal… Seal….”

Tajutavaid kogemusi saab muidugi kogeda ilma, et sellest sõltuvusse jääks. Oskus nautida kõike, mida sa teed on samuti küllus, osa elu täiuslikkusest. Siis on ka võimalik, et sinu ellu hakkab asju tulema. Saad nautida asju oma elus sellistena, nagu need ka on. Ilma omanikutunde või nende kaotamise hirmuta. Miks mitte nautida midagi ilusat. Aga mitte küüniliselt koguda asju, mõttetult üksteise järel. Austada ka asjade maailma.

Ka see on kohal oleku osa. Kui asjad sinu ellu tulevad. Küllust külluse enda pärast ei pea taga ajama. Tuleb minna külluse seisundisse ja sealt edasi hakkab erineval moel sinu elus küllus manifesteerima. Need võivad sisaldada kõige tavalisemal kujul asju, mis sinuni jõuavad. Seda on Jeesus juba öelnud uues testamendis. Leia enda sees ühendus allikaga, mida tema kutsub taevaseks kuningriigiks. Kõik muu, mida sa arvad oma õnneks vaja minevat, lisatakse sulle juurde. Asjad, mida arvasid õnneks vajavat. Asjad, mida tegelikult vaja pole, ka need lisatakse.

Erinevate asjade hindamine on samuti osa küllusest. Asjade hindamiseks ei pea sa neid alati omama. Hinnata saab ka asju, mida sa näed. Asju, mis on kellegi teise omad. Võid öelda, et: „Sul on väga ilus asi.“ Ilma, et peaksid seda kohe ka endale muretsema. Hinda seda.

Londonis elades meeldis mulle jalutada mööda tänavaid. Vaadates sisse kallite poodide akendest. Mul ei olnud küll raha, et neid asju osta, aga ma väga ei tahtnud ka. Nautisin lihtsalt neid asju. Kaks minutit ja sellest piisas, et neid nautida. Ei saanud seda küll osta, aga ei vajanud ka. Isegi kui oleks raha olnud, ei oleks ma neid asju ostnud. Võibolla üks kaks asja oleks ostnud, aga mitte rohkem. Seega võib kedagi külastada ja öelda, et see on nii ilus. Ilma mõtlemata, et tema asjad on palju kallimad kui minu omad. Kunagi oli Hispaanias kombeks, aga enam mitte kuna riik on muutunud kaasaegsemaks, kellegi kodu külastades ja öeldes, et: „Küll see on alles ilus asi.“ Omanik vastaks sellele koheselt, et: „Võta, see on sinu kui tahad.“ Muidugi oleks viisakas, kui sa seda ei võtaks. Ta oleks muidugi ehmunud, kui mõni välismaalane seda teeks.

Seega, millegi materjaalse manifesteerimine külluse saamiseks ei ole võibolla kõige õigem viis sellele läheneda. Sest nii keskendud sa kõige välisemale külluse tasandile. Isegi kui sa suudad saavutada külluse kõige välimisemal tasandil, ei anna see sulle õiget külluse tunnet. Teisisõnu, see ei tee sind õnnelikuks. See täidab sind külluse tundega, võibolla paariks päevaks. Omandad uue ja ilusa asja, mis iganes see ka poleks. Seejerel vaatad seda…. “Sain selle…. nüüd on see minu.” Peale paari päeva või nädalat, või isegi kuid, see tunne möödub. Enam ei ole külluse tunnet, sõites selle Ferrariga vms. Ferraril pole midagi viga, aga kui vaatame seda õnne ja külluse allikana, siis sellest pikalt kasu ei ole. Kui sõidad sellega sõidutunde pärast, siis on see midagi teist. Sellel on vahe sees. Seega ära mõista hukka asjade maailma.

Traditsiooniliselt on teinud seda mitmed usklikud. Nad kartsid seda. Mitmes religioonis ei tohi asju omada. Mitte ainult kristlased vaid ka teised religioonid. Näiteks Mungad ei tohi omada asju. Budistide ja munkade traditsioonide järgi ei tohi nad raha puutuda. Põhjus selle taga on arusaadav, aga muidugi oleks toredam, kui saaks raha katsuda ja sa oleksid vaba rahast, mida sa katsud. Ei ole sõltuv sellest. Siis võid sellega kokku puutuda. See oleks parem, kui raha karta. Nad ei tohi ka naisi puudutada. See on ohtlik, põhjendus selle taga on see, et see viib sind täielikku teadmatusse. Seksuaalne iha tõuseb sinus esile ja teeb sind täiesti teadmatuks. Võibolla sellepärast ongi mõnes kultuuris naised riietega kaetud. Hirmunud…. Äkki läheb kaoseks….

Aga kui sa oled Allikaga ühenduses, siis ei ole see probleemiks. Seega külluse manifesteerumine ei ole õige tegevus. Tuleb minna Allikasse ja lubada sealt küllusel ennast ise manifesteeruda. Alustad Allikast ja siis naudid kõiki erinevaid eluvorme. Järgmisel külluse tasandil naudi kõike, mida elul sulle anda on. Kõike, mida sa ise elus teed, naudi seda. Kõigist oma tegemistest tulenev nauding, see energia, toob veelgi erinevaid vorme sinu ellu. Neid asju, mida eelnevalt külluse saamiseks tahtsid. Need tulevad nagu kirss tordil. Võibolla sa annad need asjad isegi edasi. “Olen seda juba piisavalt kaua omanud… Võta see nüüd endale.”

Olemas on ilus voog. Andes asju ära, tuleb sinu ellu uusi asju. Isegi kui kõik sinult ära võetakse. Ka see on okei. Oled ka sellega õnnelik. Manifesteerige küllust seest välja, mitte väljast sisse lootes, et leiate sisemist rahu läbi väliste asjade. See on dilemmaks paljudele asjade manifesteerijatele.

Manifesteerumine on midagi, mida saab kasutada ja see toimib, kui seda teha õigesti. Arusaamatus on uskumuses, et manifesteerunud asjad teevad sind õnnelikuks. Otsides elu täiust sellest, mida sa manifesteerid, läbi asjade. Nii see tegelikult ei tööta. Kui inimesed sedaviisi enda elus materjaalseid asju manifesteerivad on nad küll hetkel vägagi elevil…. “Mul on nüüd see maja, mida tahtsin.” Või mis iganes, mida taheti manifesteerida. Seejärel aga kaob ära selle erilisus ja toob kaasa omamoodi muresid, uut moodi muresid ja täidluse tunne kaob. See ei jää nende juurde. Miski ei saa sulle seda anda. Seda õiget külluse tunnet.

See tähendab ka seda, et kõik, mida teed tulevikus, ei paku sulle seda tunnet. Sa pead sellega alustama. Ei pea soovima, et elus asjad muutuks. Pead alustama olemisest, siin ja praegu. Olles siin ja praegu. Hakkad vaatama, kas sa saad leida kohta iseendas, kus elu korduvalt uuesti sünnib. Mis iseenesest on sündimatu, ajatu, teadvus ise. Alustage sealt sisimast ja lubage külluselt sisimast välja tulla. Mitte alustada kõige välisemalt tasandilt lootes, et see teid täidab.

Kui sa oled ühenduses sellega, mida ei saa nimetada. Kui sa tahad, midagi manifesteerida, siis see on osa elu mängust. Kui sa tunned ühendust Allikaga ja tahad midagi manifesteerida, võibolla tahaksid natuke rohkem ruumi oma ellu ja natuke rohelust. See on eelistus. Sa ei pea seda õnneks omama, aga see on eelistus. Sa võid seda visualiseerida, see on osa elu mängust ja kui tunned koheselt küllust, siis on visualiseerimine väga kerge. Tavaliselt tuleb see iseenesest, kui oled küllusega ühenduses. Kui tahad, midagi lihtsalt mänguks lisada. Eelistusena, sa saad seda. See on lõbus. Ei midagi muud, see pole oluline.

On mitmeid raamatuid, mis sulle manifesteerimist õpetavad. Aga mõned unustavad sulle öelda, et see ei tee sind õnnelikuks. Seega võib jääda mulje, et manifesteerides endale mitu paari jalanõusid, ma ei tea küll palju õnneks vaja on aga võibolla 200, kui tahad siis 300. Või küsida jalanõude meister manifesteerijalt Mrs. Marcoselt (kingapood). Tal on neid tuhandeid. Need on väikesed asjad, mida antud raamatud ei maini, aga üldiselt väga kasulikud raamatud. See väike asi on aga väga oluline. See ei tee sind õnnelikuks…

Ma ei kasuta sõna õnn väga tihti, sest see on pealiskaudne. “Minuga juhtus just midagi head… see on nii tore….” Järgmine päev ollakse jälle tavalised… Õnnelikkus, õnnelik, õnnetu. Mõned suured õpetajad kasutavad sõna õnn ja ma saan aru, mida nad selle all mõtlevad. Ramana Maharshi, suur India tark ütles, et loomulik on olla õnnelik. Ma tean täpselt, mida ta mõtles ja tal on õigus. Sõna õnnelik ei ole küll parim sõna, mida kasutada. Kui saad aru, mida ta ütles, siis pole vahet, mis sõna selleks kasutatakse. Sest õnn on olla ühenduses Allikaga. Rõõm, mida ei põhjusta välised asjad. Põhjuseta rõõm. Elus olemise rõõm. Rõõm olla teadlik. Teadlikkus ise. Elu iseennast nautides, elu iseennast märgates. Enese äratundmises on rõõm. Mina olen elu, see on rõõm. See on väga peene asi. Rõõmsalt elus olemine on algselt väga peene asi. Kui sellele pöörata rohkem tähelepanu, siis tunneme selle võimsust.

Pea peab selleks tühi olema. Kui tunned huvi iga mõtte vastu, mis pähe tuleb, siis ei saagi sa seda tunda. Mõtetest tuleb lahti öelda või vähemalt ära lase ennast igasse mõttesse tõmmata ja lasta sellel ennast kontrollida. Sama kui keegi lohistaks porgandit su nina all ja jookseksid selle järel. Nagu koer, kes ajab konti taga. See on see mõte, mis sinu pähe ilmub. Ajad igat pähe tulevat mõtet taga. Enne kui arugi saad on möödunud pool tundi ja oled jõudnud kuhugi väga imelikku kohta. Hirm, ärevus ja tunne, et sa pole piisavalt hea, viha teiste vastu. Lõpuks oled energiast tühi ja seda kõike järgnedes ühele mõttele. Mõistus ei jäta sind ikka rahule. Tuleb aina uusi mõtteid. Igale mõttele ei ole vaja tähelepanu pöörata. Kui tuleb mingi mõte siis…. lase sellel minna. Kui sa sellele tähelepanu ei anna. Sa pole sellele süvenemisest huvitatud. Lased sellel lihtsalt minna. Kuhu su elu edasi läheb…. kuhu see elu sind viib… mida sa saavutanud  oled… sa ei ole oma eluga midagi saavutanud… Tunned selle mõttena ära. Ära süvene sellele. Nii saad sa tähelepanu pöörata praegusele hetkele. Siis läheb mõte tagasi olekuta vormi, sealt kust ta tuli. Teadvusest.

Teadlikkus sünnib mingiks mõtteks. Muutub piiritletuks. Teadlikkuse tähelepanu võetakse mõttevormist välja ja jääb alles puhta tähelepanuna. Ja siis kaob ka teadlikkuse tunne. Seejärel tuleb mõistuse uus katse. Tahab uuesti mõtteks moodustuda. Teadlikkus hakkab võtma mõtte kuju. Aga sa ei järgne sellel. Ütled, et okei… Ja lased sellel minna. Kui sa ei järgne mingile mõttele või lased sellel vaibuda, siis teadvus, mis oli mõttes kinni, on jälle vaba, tingimusteta. Seda ei saa hävitada, see on alati uus ja värske.

See ongi hämmastav. Meie töö on lahti harutada ja vabastada, võiks isegi öelda, et peame vabastama hinge mateeriast. Sest isegi mõte on meteeria. See on mingit moodi vorm. See on väga peene mateeria vorm. Energia vorm. Seega meie töö on vabastada teadlikkus ehk vaim oma puntrast mateeriaga.

On väga palju iidseid ütlusi, mis räägivad sama asja. Täna me ei kasuta mingit mütoloogiat, vaid räägime sellest otse. Sinu töö on vabastada vaim sellest vormist. See on üks võimalus, kuidas seda öelda. Kui sa ei vabasta vaimu / teadlikkust, sellest vormist…. see tavaline seisund enamikel inimestel, kõik kõnnivad ringi nagu kuutõbised. Täielikult uppunud mõtetesse, mis pidevalt peas ringlevad. See on põhitõde filmist “Matrix”. Kus inimesed kõnnivad tänavatel ja üks kutt ütleb: „Nad kõik magavad, nad näevad und.“ Mida nad unes näevad, nad näevad oma mõtete unenägusi. Nii see ongi. “Minu probleemid, räägime minu ja sinu probleemidest….. mul on vaja teha seda ja teist… ohh kui kohutav see kõik on…. mõtlen pidevalt oma elule…. mida ma küll tegema pean….” lõputult. Täielikult lõksus mõtte unistuse mateerias, omaenda väikeses mõttes.

Ärkamine tähendab kui teadlikkus või vaim eraldab ennast vormist ja vorm variseb kokku ja see jääb oma kujult puhtaks teadlikkuseks. Vormitu. Nagu Buddha ütles: „sündimatu, mitte loodud, manifesteerumata“. See on teadvustamine, vaimne teadvustamine. Teisisõnu ka eneseteadvustamine. See midagi ei ole asi, mida sa avastad. See on vormitu ja nagu Budistid ütlevad: „Pole olemas sellist asja nagu mina ise.“ Hindud räägivad, et on olemas kõrgem mina. See on sama asi, aga teisiti öeldud. See on hämmastav asi. Me muidugi mõtleme, et kui seda teeme, kui lõpetame mõtlemise ja ma ütlen kõigile, et see on midagi, mida saab teha. Sa saad mõtlemise lõpetada. Mis juhtub kui inimene seda teeb. See on tegelikult kosmiline tegu, osa kosmilisest teost. See ongi vaimu või hinge ülesse ärkamine unistuse vormist.

Vormist välja astumine on suur, mis toimub universumis, aga piiratud inimese jaoks tundub see nagu teeks ta seda ise. Tundub nagu ma teeks seda ise. Ja see on okei. Uskudes, et suudan astuda välja sellest mõttest, on osa sellest protsessist. Selles pole midagi halba. Vaimsed õpetajad ütlevad, et sa ei saa midagi teha. See pole päris õige. Nad mõtlevad seda, et sa pole täielikkusest eraldatud, mitte midagi, mida sina teed ei ole tehtud täielikkuse poolt. On illusioon mõelda, et mina saan midagi teha. Ilmselgelt, sa oled osa täielikkusest. Kõike, mida sina teed on tehtud elu täielikkuse poolt. Sa ei saa ennast eraldada elu täielikkusest, see on ego pettekujutlus. Mina olen eraldi olend ja kõik muu on ülejäänud universum. Mind on visatud siia universumisse. Siia ebamaisesse universumi. See on egoistlik pettekujutlus. Täielikkus töötab läbi sinu, kui astud teepealt eest ja otsustad mitte mõelda.

Nii tundub see pealiskaudselt, kui inimene otsustab enam mitte mõelda. Sa saad seda teha sellepärast, et täielikkus on osa sellest liikumisest. On tore teada, et sa saad seda teha. Isegi kui see on osa suuremast liikumisest. Osa ärkamisest. Pole lõppu mõtete küsimustel nagu. Miks universum üldse magama jäi… Mis juhtub pärast ärkamist…. Mis selle kogu mõte üldse on…. Me ei pea sellesse süübima, jääge praktilise poole peale, mis on meile võimalik. Isiklikul tasandil tundub see suur elu parandus, nii tundub see isiklikult tasandilt. Pole muidugi olemas sellist asja, nagu minu elu. Seda muidugi piiratud vaatevinklist.